Uudised ja artiklid

Ike Volkov: Arutelud sel aastal. Hipodroom ja teised

Postitas: Sirle | Kuupäev: 05/01/2010

Ike Volkov

 

Planeering on ühiskondlik kokkulepe, konsensuslik, kõigi huve kõige vähem riivav lahendus ja muuhulgas ka avalikke huve väljendav dokument. Neid väljendeid on kuuldud, nende kohaselt püütud talitada. Nüüd loeme ajalehtedest, kuidas rahaahned arendajad hävitavad hobusporti, likvideerivad unikaalse spordirajatise kesklinnas. On väidetud, et hipodroomi ala funktsiooni  muutes väheneb rohealade maht piirkonnas, nende sidusus ja kättesaadavus. Stroomi puhkeala kaugeneb Kristiine linnaosa inimestest 600 meetrit, hipodroomi kinnistule loodav elamu- ja ärikvartal kaotab linnast umbkaudu 14 hektarit rohe- ja puhkeala ja see fakt on vastuolus Tallinna sooviga saada Euroopa rohelise pealinna tiitel. Mis rohealast ja rekreatsioonipiirkonnast me hipodroomi puhul täpsemalt räägime?  Tegemist on ju rahvale suletud professionaalse spordi viljelemiseks mõeldud alaga, kus ringrajal treenivad ja võistlevad sporthobused. Taraga piiratud staadion pole ikka päriselt avatud linnaruum või haljasala, koerakese või lapsega jalutamise koht. Mererannas hobi korras ratsutamine pole võrreldav hipodroomi võiduajamistega. Erki Nool ei saanud olümpiavõitjaks Mustamäe nõlval sörkjooksu tehes. Küsimus on pigem ühe vähe kasutust leidva  spordirajatise säilitamise ja kasutusvõimaluste analüüsis kui linnaruumis ja rohealades. Hobuseinimeste mure on kahtlemata arusaadav. Sageli Eestit külastav Rootsi printsesside hobuste veterinaar Gunnar Nilsson vaatab kurvalt pealt Tallinna hipodroomi saatuse üle toimuvat vaidlust. Mehe sõnul on Eestis hobuste ja hipodroomi potentsiaal kasutamata. Ka paneb teda muretsema ärimeeste plaan ehitada hipodroomi asemele korterelamud, sest  praegune hipodroomi asukoht on ainulaadne kogu Euroopas.

 

Võimalik kokkulepe, kompromiss?

 

Eesti Hobumajanduse Edendamise MTÜ ei nõustu Paldiski mnt 50 kinnistu detailplaneeringu algatamisega ja palub edasise detailplaneeringu menetlemise antud kujul lõpetada, kuna hipodroomil on kaks väga tugevat kultuuriloolist külge, mille hävimist ei tohiks endale lubada ei riik ega selle pealinn. Võidusõiduhobuste kasvatamine ja treenimine  sisaldab nii palju erialast kui ka pärimuslikku oskusteavet, et kõikjal maailmas peetakse hobumajandust kultuuritegevuse lahutamatuks osaks. Kultuuri vastu pole kindlasti midagi. Ka mina vaatan meeleldi filme inglise aadlike elust, mu vanaisal oli hobune ja need targad ilusad loomad meeldivad mulle. Tallinna 85aastase ajalooga hipodroom, kus asub ka muinsuskaitsealune tall, olevat ammu kinnistunud kindla märgilise tähendusega objekt, mis loob tugeva identiteedi just Põhja-Tallinna linnaosale. Hipodroom on eelkõige spordirajatis, eeskujuks Viini ja Hongkongi omad, mis asuvad südalinna pealtnäha kitsastes oludes, kuid tagavad hobustele tunnustatud tasemel elukvaliteedi. Sama kehtivat Prantsuse ratsakaardiväe rügemendi kohta, mille tallid asuvad keset Pariisi ning kus hobuste arv pole kunagi langenud alla 200. Kuigi praeguseks asub Tallinna hipodroom peaaegu et linna südames,  ei olevat selline asukoht toonud kaasa olude muutumist, mis kahjustaks hobuste elukvaliteeti ja pidamistingimusi. Paraku pole meie armeel ratsakaardiväge ja inimestel puudub traavivõistluste ja totalisaatoril mängimise traditsioon. Kui paljud meist on viimasel aastal hipodroomi külastanud? Siin on palju vastuolulist. Ja miks ikka läks kõige selle ilusa juures pankrotti AS Tallinna Hipodroom? Kavandatav planeering näeb ette avalikke  haljasalasid, spordirajatisi, turuplatsi, ajalooliste tallide säilitamise, ka hobuseid lastele Lottemaal ehk 25 protsenti sotsiaalfunktsiooni. Lähedale jäävad loomaaed ja arenev ratsaspordibaas, mille planeering on juba kehtestatud.

 

Hipodroomi toetajatel on samuti võimalus majandusarvestused teha, investorid otsida ja hipodroomi arendada, ainulaadset ja ahvatlevat ideed toetatakse alati. Selle asemel deklareeritakse: „Arvestades hipodroomi  väärtust kogu Põhja-Tallinna identiteedi loomisel, teeme ettepaneku otsida võimalusi see ajalooline hobuspordi piirkond ka edaspidi säilitada samale funktsioonile. Lisaks on Tallinnal kõik eeltingimused luua siia rahvusvahelist konkurentsi pakkuv võidusõidukoht, mis võiks tulevikus viia Tallinna traaviturismi kaardile”. Ikka „võiks” ja „teeks”. Kes peaksid otsima ja tegema? Samas pole suurte ürituste ajal ümbruskonnas ega hipodroomi alal parkimisvõimalusi,  sidususe Stroomi metsaga lõikaks ära kunagi algatatud hipodroomi-tagune suurte mahtudega detailplaneering alal, mis mõeldud samuti hobustega tegelemiseks. Ja vaidlustajad ise nendivad ju tõsiseid probleeme müra ja saastatusega. Leitakse: peaks olema selge, et sotsiaalmaa funktsioon on jätkusuutlikum ja vajalikum antud kohas ning olemasolevaid rekreatsioonialasid tuleks kaitsta ja pigem neile sobilikke funktsioone ja väljundeid leida. Planeeritud ehitusmahtude lisandumisel antud keskkonda kannatab ka ümbruskonna mets. Metsa- ja rannaala ongi ju inimestele puhkamiseks mõeldud, sellest hüvest saab planeeringu realiseerumisel osa palju suurem hulk inimesi kui seni. Ja ka kivine vanalinn on käeulatuses, Tallinna populaarseim rand kiviga visata. Antud maa-ala vajab liitmist linnastruktuuriga. Praegu paraku see sidusus puudub  täiesti. Selge on, et ümbermõtestamist vajaks ka trollidepoo ja Tallinna Vee suurte kinnistute tulevik. Tegemist on siiski sisuliselt kesklinna arengualaga. Kas sajanditagused valikud on tänapäeval need kõige paremad?

 

Kaaluda võiks ju vaidlustajate algatatud osaüldplaneeringu ideed, kus analüüsitaks piirkonna tihedust ja võimalikku perspektiivset tänavavõrku ning haljaskoridore, ent samas on linnas käimas Põhja-Tallinna üldplaneering  ning mitmed teemaplaneeringud, millesse tuleb ka kõik algatatud planeeringud integreerida. Tulemas on veel mitmed arutelud ja mõttetalgud, tegemist on alles eskiisiga. Antud lahendus saadi arhitektuurivõistluse tulemusel, kuhu laekus kuus kõrgetasemelist tööd. Võitnud arhitekt on koostanud väga hea ja läbimõeldud planeeringu. Küsimus on pigem valikus, hipodroomi säilitamise võimalikkuses ja otstarbekuses, samuti võimaluses  mahtusid vähendada. Vaidlejate argumendid tikuvad aga olema demagoogilised ja vastuolulised. Ka selline arvamus on kõlanud: „On väga õige Tallinna linnaruumi kohalt, et sinna tekib elurajoon koos sotsiaalse ruumiga (lasteaed, kool, kaubandus), siis ühineks Kopli ja Endla kant, praegune on vaid kasutamata mõttetu koht”. Kõiki neid argumente ja võimalusi otsustajad arutavadki. Vaidlused käivad ka Kakumäe sadama  ümbruses, kogutakse allkirju ja vaieldakse kirglikult. Vaiksesse väljakujunenud väikeelamute rajooni soovitakse osalt haljastuse hinnaga kortermaju, soovitakse (paljude arvates utoopilist) sadamat ja suurt hoonet merre. Tõsiseid probleeme on seal liiklusega, juurdepääsudega uuele arendusele, klindi kaitsega. Võib aru saada väikeelamu omaniku masendusest, kelle kõrval metsatukas hakkavad müttama buldooserid, hiljem suitsema grillahjud, plärisema motorollerid ja loojuva päikese kiirtes veiklema uhiuued limusiinid. Kodutee pikeneb poole tunni võrra. Jahisadamaid on kindlasti vaja, on vaja ka luua eeldusi inimeste elutingimuste parandamiseks – ent kuhu, mis mahus ja mis hinnaga? Küsimus on ju valikus. Kui tahame ka edaspidi eripalgelisi asumeid, peame säilitama selle olemusliku, mis need eriliseks teeb.

 

Võimsad sümbolid kui käivitavad tegurid

 

Linnaplaneerimises häirib, et ei ole enam tänavate hierarhiat. Pole väljakuid, puiestikke, promenaade, pea- ja kõrvaltänavaid. See tuleneb väikeste tükkide planeerimisest, mistõttu  suuremate üldistusteni ei jõuta ning avaram nägemus puudub. Hea, kui eri arenduste tänavajupid kokku jooksevad. Linna luustik on kohati hõre. Hipodroomi alal on arhitekt sellele probleemile mõelnud, ka ala ise on piisavalt suur. Juurdepääsud, liiklusskeem on alati väga tähtsad aspektid. Seebi tänava piirkonnas Tondil on juurdepääsud probleemiks. Arendajatel on suured plaanid, konkursski korraldatud. Ala asub  raudtee ja Tondi tänava vahel, kus endine farmaatsiatehas – üks kena ajalooline hoone ja tööstusmaastik, kõrval aga väikeelamute ala. Jutt Kristiine linnaosa keskuse kerkimisest mainitud linnaosa ääreala kinnistule tundub kahtlane: probleeme on transpordiga, sidususega, sobitumisega olemasolevasse mastaapi, ühendusega raudteetaguse Pärnu maantee poolse alaga. Plussiks on muidugi raudteejaama lähedus, paraku ei määra see  tänapäeval suurt midagi. Sajandi eest toimus areng just raudtee ümbruses, veel enne aga sadamakohtades. Teadmata põhjustel on seesama Seebi tänava piirkond Tallinna juhtdokumentides ka kõrghoonete alaks tituleeritud.

 

Arhitektide laudadelt on pudenenud mitmeid visioone, mõni iseenesest päris huvitav, ent miks ikkagi sellised mahud sellesse kohta? Lahingud seisavad alles ees. Hobuseinimesed juhivad tähelepanu: „Seoses Tondi piirkonna  arendamisega on kadumas üks kahest laste ratsakeskusest Tallinnas. Eesti psühholoogide kinnitusel on suur mure laste süvenev stress ning arstide sõnul on hobustega suhtlemine, hipoteraapia üks paremaid vahendeid selle raviks. Teeme ettepaneku vaadata hobuspordi arendamise võimalusi Tallinnas tervikuna”. Väga õige, paraku on mainitud ala Tondil küll lastele ratsutamiseks sulaselge õnnetus, liikluse tõttu erakordselt ohtlik.  Sitsi mäelt on tekstiilitööstus ära kolinud, masinad vuravad kuskil Aafrikas. Võimsad, lausa sakraalsete siseruumidega hooned ootavad arendavat kätt. Visioonid on ammu olemas, planeering käimas. On küsitud – miks just sinna linna kõrgeim maja? Aga siia on kuhjunud Tallinna põletavamad probleemid: Paljassaare sadam oma plahvatusohtliku sisu ja kaootiliste lagunevate hoonetega. Julge arenguvisioon ala arenguks on olemas. Reovete puhastid ja komposteerimisväljakud – kaasaegsed tehnoloogiad on teada, käimas on selle kandi väga innovaatiliste mõtetega detailplaneering. Sitsi mäe liiklussõlm – praegu lausa eluohtlik. Uusi lahendusi on mitu, vaja ainult valida ja valmis ehitada. Suurim probleem on Kopli raudteesõlm, mis tekkis vanalinna serva üle-eelmisel sajandil ning siiamaani linna läbi lõikab ja hädaohtu külvab. Siin komplekteeritakse ronge, mis veavad plahvatusohtlikke  aineid Paldiskist ja ka Kopli poolsaare tipust läbi kesklinna välja, kuna linnast ümbersõiduteed pole. Ainult suured sümbolid, võimsad märgid suudavad asju liikuma panna. Pilvelõhkuja ja selle ümbruse areng looks motivatsiooni, tõsise vajaduse raudtee asemele haljastatud puiestik rajada, Tallinna üks kaunim kant elule äratada. Teisiti lihtsalt ei saaks.

 

Selge, et linnaehituses peab olema nägemus,  suurem visioon, siis on areng jätkusuutlik, väiksemad alad sobituvad üldisesse mustrisse, areng on harmooniline. Sinnapoole püüeldakse, need dokumendid saavad hõlbustama ka üksikute detailplaneeringute menetlemist – siis, kui väiksemad planeeringud vastavad juhtdokumentidele. Siis saab ehk ka mõningaid planeerimisalaseid mõttetusi korrigeerida ja menetlusi lihtsustada. Ametimehed ei peaks töö kadumist kartma – töö muutuks  loogilisemaks, lihtsamaks, vähem bürokraatlikuks ja rohkem rõõmu pakkuvaks. Ei saa salata, totalitarism (autokraatia) on loonud vägevaid linnu, tõelisi lõpetatud komplekse, usk ja andumus aga imelisi pühamuid ja püramiide. Kõige selle taga on julged otsused, kõva käsi, ennekõike aga tsentraliseeritud ressursid ja soov end ajalukku jäädvustada. Ikka vastavalt võimalustele või veidi üle selle. Napoleon Bonaparte – Triumfikaar,  sammas Vendôme’i väljakul (kuigi ise oli ta kõige uhkem vee- ja kanalisatsiooni moderniseerimise ja toiduturgude üle), Napoleon III ja temaaegne linnapea parun Haussmann, kes lõhkusid linna vana struktuuri, asendades kitsad tänavad avenüüdega, mis võimaldaksid vastuhakkude korral kahuritel otsetule avada ja teeksid võimatuks barrikaadide püstitamise. Need avarad puiestikud ja väljakud on tänapäeval Pariisi sümbolid. Nürnbergi staadion  või Versaille’s lossi aed on oma ebamastaapsuses mõjuvad, Õismäe elurajoon on ornamendi lõpetatuses ja ühtlases rütmis suurejooneline. Need on loonud üks rusikas käsi, üks murdumatu vitsakimp.

 

Meie oleme Eestis läinud demokraatia teed, ka tema väikluses ja viletsuses, mille ilminguks on nii vaidlused kui kohtuasjad. Tublid algatused moonduvad selles mängus vahel mõtte kaotanud absurdiks. Demokraatia  eeldab otsustajate vastutustunnet ja kompetentsi, millest on teinekord puudus. Ametnikud kindlustavad ennast võimalike eksimuste ja ebameeldivuste vastu, nende vahel ka subjektiivsetest nõudmistest pole arhitektil pääsu. Ametnike diktaat toodab aga mõttetut bürokraatiat. Ettepanekuid võivad ja peavad tegema kõik asjasthuvitatud. Need arvamused on sageli vastuolulised. Ka ametkondade nõuded lähtuvad ikka oma valdkonna ideaalist.  Neid vastuolulisi killukesi tuleb analüüsida, kõrvutada ja sobitada. Konsensuslik otsus riivab kõiki, igaühelt võetakse midagi ära. Nende analüüside alusel otsuste ettevalmistajad linnaruumi küsimustes peavad olema profid – arhitektid, kelle nõuandeid kuulavad ja arvestavad otsustajad – poliitikud. Poliitikuil peab olema selleteemaline nõuandev kogu. Eesti on väike, Tallinn väiksem veel. Igal pisikesel vallal ei saa olla teadmameest arhitektuuri  vallas. Killustatud ressurss, kompetents ja teave peab koonduma ühte ametkonda, mis jälgiks ja koordineeriks meid ümbritseva tervikliku keskkonna loomist. Keskkond ei lõpe raie- või kaevanduslubade andmisega. Keskkond on ka teed ja majad.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!