Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: Tallinna kodustamine

Postitas: Sirle | Kuupäev: 12/10/2008

Kursus: Tallinna kodustamine.
Õppeaine: Disainiöö.
Töötuba: Raekoja plats.

 

Linn ei ole projekt, vaid protsess ja kõik, mis temaga või temas juhtub, on mingil viisil eelnenuga loogiliselt seotud. Inimesed, kes linna periooditi enestega täidavad, kasutavad teda täpselt nii, nagu igasugust muud süsteemi või organismi – enese hetkehuvides. Seega on mõttetu tekitada avalikke ruume, mis on vaid vaatamiseks või läbimiseks ja panna välja kunstieoseid, mida ei tohi puutuda, millele ronida ega pead toetada. Närviline infosajand, kus igaüks püüab kõiges osaleda, et mitte millestki ilma jääda ja kõigega kursis olles oma tagalat kaitsta, seab ka avalikule ruumile hoopis teised tingimused. Klassikaliste monumentide, pühasammaste ja ära-puutu-klaasvigurite aeg on läbi. Tark oleks seda tunnistada, mitte järjekordse kõveraks istutud plekktahvli juures vanatühja appi hüüda.

 

Osalusest, oma panuse andmisest ja selle mõjudest ühiselt loodava asja edasisele saatusele on 1966.aastal kirjutanud Zenta Ergle oma lasteraamatus "Meie õue lapsed". Kui jätta kõrvale pioneerindus ja Lenini pidev kehatu kohalolek, räägitakse tegelikult sellest, kuidas toimib pisikene ühiskonnamudel ja mis juhtub, kui osasid selle liikmeid tõrjutakse, nii tõsistel kui vähemtõsistel põhjustel. Ja kuidas lõppeb lõhkumine hoovil, kui kampa võetakse naaberhoovi "need teised" ja ka paha poiss Maigonis. Lõpuks ehitatakse ühiselt mänguväljak ja peetakse palliturniiri ja ka kuri memm allkorruselt ei osutugi vääramatult õelaks ning kostitab pirukatega. Avalike ruumidega linnas on samamoodi. Inimene, kohalik, peab end tundma seal koduselt, ta peab suutma selle paigaga suhestuda ja looma endale ise koha – see käib läbi kogemuste, ühiste elamuste ja isiklike emotsioonide. Koht on sotsiaalne konstruktsioon  ja kõik, mis temas on, tuleb inimestelt. Tehtud tegevused, hommikune päike, vahtraleht ja kohatud sõber annavad kohale oma tunde. Linn peab pakkuma paljudele kohti ja enamus neist peavad olema ühised. Laias laastus oli linnade tekke peamine põhjus turvalisus ja ühine kaitse – iroonilisel kombel on nüüd linnas ohtlikum kui kusagil mujal. Linn on täis võõraid, kelle keskel peaks end julgelt tundma ja seetõttu on veelgi tähtsam, et oleks võrgustik erinevaid kohti, mis on inimeste omad ja mõjuvad turvaliselt. Kui omadel on julge, on ka võõrastel julge ja potentsiaalne kuri võõras julgete omade vahel tegusid sooritada ei saa.

 

Igal meist on olnud loodetavasti lapsepõlv, kuhu kuulus muuhulgas sõbra hõige akna alt: "tule õue!". Õu on nii lõpuni hea; ta lõhnab kevadise kütise, puukuuride, pühapäevapiruka ja pesupulbri järgi. See on oma koht, kus alati tohib olla ja asju teha. Öö seevastu on aeg, kus ei ole valgust. Samuti kui koht ei ole pelgalt erineva mateeria kokkusaamine ja lihtsate füüsikareeglitega seletatav osa ruumist, ei ole öö me meeltes lihtsalt päevast ülejääv aeg, vaid on kokku pandud erinevatest emotsioonidest – valdavaks kerge ärevus ja hirmgi. On kindlaks tehtud, et eriti põhjamaades ei tee inimesi ettevaatlikuks mitte valguse puudumine, vaid öö sotsiaalne olemus. Turvatunnet ei sisenda ei rohkemad politseinikud tänavail, ei turvakaamerad ega ka mitte nuga põues. Linn on turvaline siis, kui seal on teise inimese pilk. Kui seal on kohad, mida kasutada – vabalt, ilma luba küsimata, vastavalt üldistele kirjutamata reeglitele; kui on teekonnad, mis koosnevad tuttavatest, mõtestatavatest tähendustega lõikudest.

 

Tallinnas oli Disainerite Liidu korraldatud festival Disainiöö. Selle sees panid maastikuarhitektid kokku kaks – öö ja õue – ning tekkis koht kohas. Ehk siis Raekoja platsi selline hoov, kus iga inimene võis käituda kui enda omas: pikutamiseks muru, millel tekid, padjad, kaltsuvaibad ja lauamängud; pihlakad, kust marju võtta; tünn, kus sees hõõguvad söed ja kõrval puupilpad ning söekott, et lisa panna. Lapsed pääsesid ilma ülemaailmselt tunnustatud ehk siis globaliseerunud  plastvidinateta – oli hoopis kollaseid lehti täis hüppamistünn. Õhtuseks ajaks kinnitati kohtadele väikesed lambid, mida võis oma äranägemist mööda süüdata. Seda kõike tehti võimalust andes – ei otsustatud asju lõpuni ära ega disainitud üle, vaid jäeti inimestele endile võimalus mõelda ja osaleda loomeprotsessis.

 

Suursugune ja tavaliselt sammu kiirendav hiigelsuur raeplats muutus ootamatult koduseks. Ei kõndinud minema ükski lauamäng, padi ega tekk, ei põlenud maha majad ega kaltsuvaibad. Algul käidi küsimas luba, et kas tohib. Ja astuti ka mururibadest üle, mitte peale. Õnneks on lapsed, kes võtavad maailma ilma asjatu tsiviliseerimisfiltrita. Kui on muru, tuleb sellel joosta ja kui on pandud mäng, võib sellega mängida ja kui kukub sillutiskividele vahtralehti – mis siis sellest? Need saab ju kokku pühkida. Kirjutamata reeglist kasutada kõike kenasti, ei astunud keegi üle. Turvamehed platsil olidki lõpuks lahked selgituste jagajad, mitte valvurid.
 
Tulekohast sai õue süda. Mõte, et see erinevaid õuesolijaid, ka võõraid, ühendab, valmis teoks. Algne kava -  kutsuda tule juurde paar näitlejat, "peita" nad inimeste vahele ja lasta salaja jutuajamisi suunata, et algaks spontaanne lugude jutustamine - jäi ajapuudusel täitumata. Kuid lood mitte – ka ilma näitlejateta olid tule ümber juhuslikud inimesed ja tekkisidki meeleoludest kantud vestlused. Koht toimis ja samas asus end ka ise reguleerima ning edasi arendama – inimesed planeerisid ja tegid tegevusi, mida õue-ehitajad ei olnud ette näinud. Näiteks nagu murul telkimist, võidujooksu mururadadel ja raja kasutamist palliplatsi piirina. Osalus lisas lakkamatult uusi kvaliteete ja koht vormus pidevas muutumises.

 

Öö_õu oli õues kolm päeva. Siis tuli ta algosadeks lahti võtta ja maailma peale laiali jagada, sest iga pidu saab ükskord otsa. Aga raekoja platsi mälukihtidesse jääb see õu alles ja inimesed, kes sellest osa said, meenutavad seda kohta nüüd “mäletad-see-kus-oli-see-aed-tookord”. Ja seal kuskil toimetab see mees, kes kõigile soovilõngu tõi pihlaka külge sidumiseks ja ka see mees, kes kõrkjatesse hüppas ning too daam ka, kes pahaselt küsis, et kas siis kahe mururiba pärast on vaja sellist sündmust korraldada. Ning kuskil on ka see, kes öise tule ääres teistele käe pealt tulevikku ennustas ja too, kes kõigile suitsukala pakkus. Võrku tekkisid uued sõlmed, mis ühiskonda koos hoiavad. Ühiskond tähendabki ühist ruumi, nii konkreetset, mentaalset kui sotsiaalset. Ruumist saab koht elamise kaudu – tema kasutamine ja mälestuskihtide lisamine kasvatab ka niite inimeste vahel. Muide, see toimib meile ehk mitte nii meeldivas võtmes samamoodi. Ka Pronkssõduri koha juures protestijaid ühendavad samasugused jämedad niidid ja ilmselt kosuvad need katkirebimispüüete tõttu veel tugevamaks. See koht seal Tõnismäel jääb alati olema see, “kust-aljosha-minema-viidi” ja alati jääb keegi seda kihti kohamälus teistest oluisemaks pidama. Ja ükskõik, kui palju ja kui kirjuid Euroopa Liidu värvides lilli sinna ei istutataks, ei õnnestu seda ajakihti välja sikutada ja surnuaias olev monument on alati “teilsel kohal”. Kohad ja nende mälud tähendavad inimestele erinevaid, nende jaoks olulisi asju ja sündmused on seetõttu erineva kaaluga.

 

"Kohad tähendavad inimesi, kuid inimesed tähendavad ka kohti. Kohad moodustavad tähendustekogumi, mida inimesed saavad kasutada neist lugude jutustamisel ja sel viisil iseend defineerida. Koht ja identiteet on tihedalt teineteisega seotud."  Seda tasub linne valitsedes, kavandades, ette kujutades aeg-ajalt meenutada.

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!