Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: Linnaehituslikud rehad ehk emal oli õigus

Postitas: Sirle | Kuupäev: 15/11/2008

Kes siis poleks lapsena kuulnud ema hellalt tänitamas, et ma ju ütlesin sulle ja miks sa ei kuula ja kas sa siis kohe pead kõik ise järgi proovima. Me teeme asju, teades, et ehk tõesti võib kehvalt lõppeda, kuid teadatahtmine või trots on suuremad. No ja eks tegelikult olegi uudishimu see, mis inimest edasi viib ja uusi asju juurde õpetab. Ometigi on põlde, mida peaks kündma ettevaatlikult ja üheks korda mõõtes, kuna sealt lõigatav vale saak mõjutab ka teisi kodanikke peale iseenda väärtusliku isiku ning oleks üsna mõistlik õppida neilt, kes vigu juba teinud.

 

Mõni aeg tagasi võisime Postimehest lugeda, et Tartu Linnavalitsusele on spetsialistid koostanud transpordi arengukava keskkonnamõjude hindamise. Targad mehed olid pead kokku pannud ja leidnud, et selleks, et Tartut hukust päästa, tuleb üks neist koostisosadest, mis teeb linnast linna (asutused, ametnikud, arstid – ehk siis inimesed) viia linnast välja. Et siis hommikul tööle sõitev doktor ja päevane patsient ei tekitaks ummikuid ja oleks parkimiskohad vabad. Geniaalne! Kas tõesti ei ole keegi varem sellisele mõttele tulnud? Et kõik, mille pärast vähegi oleks linna asja, koondada ringina linna äärde, ehk isegi valda – las too ehitab ise meile teid. No ja siis saab kesklinnas vabalt teha....mida? Parkida. Mille pärast? Et no minna.....kuhu? Kedagi ega midagi ju pole enam seal.

 

Kesklinnade tühjaksimemise viga on esimese pähetuleva näitena Ameerika Ühendriikides ammu ära tehtud ja oleks üksnes arukas vaadata, kuhu see viis ja mida tekitas ning kuidas neid prohmakaid praeguseni parandada üritatakse. Üksikfunktsioonidega linnaosad ehk siis meditsiin siin, kaubandus seal, ametnikud kolmandas kohas  ja eluasemed hoopis eemal viivad meid muuhulgas linnajagudeni, kus toimub elu vastavalt iseloomule kindlal kellaajal päevast, ülejäänu aja on inimesed mujal ja hoonete vahel uluvad tuul ning kurikael. Teadupärast peetakse linna monofunktsionaalseteks piirkondadeks tükeldamist üsna iganenud planeerimisvõtteks ja tänapäeval püütakse taas vana hea kirik-ja-kõrts-üheskoos tüüpi linnade poole. Jah, tehased ja elamud ei asu kõrvuti, samuti mitte ehk haigla ja ööklubi, kuid funktsioonide segamine ja erinevatel aegadel toimuvate tegevuste põimimine on end õigustanud nii sotsiaalses, majandlikus kui turvariske maandavas plaanis. Et mitte nimetada toredust ja rõõmu igat sorti kodanike teede ristumise üle.

 

Mis tõsiselt ehmatab, on see, kuidas siiski välk-ja-pauguna ilmuvad välja need oma ala spetsialistid, kes paksude silmaklappidega tolmustes tagaruumides tabeleid vaadates midagi välja hauvad ja kuldse tõe pähe tähtsaks dokumendiks köidavad. ”Igas inimeses suigub prohvet ja kui too üles ärkab, on maailmas jälle pisut kurja juures”, ütles Emil Mihai Cioran . Ei taheta teha, vaid ära teha – kas teistele või lihtsalt kaelast ära. Ja teha ise, pakkuda välja ise “uusi” lahendusi – mis sellest, et ammu on mitmed linnad selle reha otsa juba komistanud. Kogemustest õppida tundub siiski nadivõitu. Et kas me siis ise polegi profid või mis.


Võtkem kasvõi näide Tartu parkimise briljantsest korraldamiskatsest – Lutsu raamatukogu tagune haljasala kaevati asfaldiks, hiigelpõõsad notiti armutult ja mis on tulemus – absoluutselt täpselt sama palju parkimiskohti on puudu kui enne. Kirjutatagu kui palju tahes nii kogemuspõhiseid kui teoreetilisi raamatuid-artikleid ja vändatagu vaatamiseks filme, kuidas teede laiemakstegemine ja parklate kesklinna lisamine ei lahenda parkimisprobleeme – ikka minnakse taaskord samasse lõksu, sest et vastutavas aparaadis on kuskil midagi kinni kiilunud.

 

Südalinnas on kohvikud ja poed ja teised inimesed. Põnevad sündmused. Südalinnas saab elada ka, aga peab olema avatud meelega ning inimsõbralik – see on koht kõigile linlastele ja kes seal tõepoolest elada tahab, sel  pole moraalset õigust nõuda eramupiirkondadega võrdset rahu ja inimtühjust. Jahmatuseks selgus, et vajaduse kaotanud Ugandi kingapoe asemele ei saa teps mitte kohvik tulla, kuna seal majas asuv keegi seda ei taha. Tuleb au anda linnavalitsusele, kes mitte päriselt kommipoodi ära ei keelanud, ehkki egoistide kapriisile tuldi siiski liiga palju vastu. Kardate, et sinna tuleb kõrts? Aga peabki tulema, sest see on kesklinn. Et äkki tuleb ööklubi või baar? Tulgu ainult, palun! Sest see on kesklinn ja kui linnasüda tuksub, elab ka linnakeha üle igatsugu raskemad ajad. Südame paneb põksuma teadagi veri, antud juhul tartlased,  ja taolised poovad þgutt-kodanikud peaksid tõsiselt mõtlema, et kas tegelikult kah kaalub nende isiku väidetav rahurikkumine üles Tartu kui elav-rõõmsa linna toimimise ja et ärakolimine võiks täitsa kõne alla tulla. Kesklinnas elamise hüvede juurde kuuluvad ka kohustused ning nende täitmisest kõrvalehiilimine seaduseparagrahvide vahel vingerdades on väga inetu. Sama vääritu kui nende inimeste tegu, kes Illegaardi hoovi ja Ülikooli tänava vahele raudaia panid. Sellega tekitati kaks potentsiaalset ohtlikku tupikut – hoov ja kangialune. Mida selliste püünistega saavutada püüti, jääb arusaamatuks. Kõik, mis võiks häirida – roojamine, praht, kisa-kära jne – toimub teine teisel pool aedu edasi. Tekitati vaid võimalus, et kui tingimata tahaks kellelegi nuga anda, siis saab seda rahulikult teha, sest ohvril pole kuhugi põgeneda. Ja muidugi kahmati ära ka kenade inimeste hulgas armastatud lõige, mis tekitas alati pisukest põnevust, et kas Illekas on juba lahti või et keda Võitjate Pubi ees kohtad ja et kas tänavale jõudmise ajaks on vihm juba üle. Mõnusad pisikesed linnaelu detailid, mis saavad suureks eriti siis, kui kellegi kuri käsi need iseenda taskusse topib.

 

Suhtumine linnaruumi kui stampvalemite alusel välja arvutatavasse süsteemi kuulub Jacques Ellul’i  mõiste technique alla. See tähendab arvestamist ainult funktsionaalse efektiivsusega, objektiivset organiseerimist ja manipulatiivset planeerimist. Ehk siis – oluline on vaid linnukestvääriv tegevus ise, mitte see, kuidas sa seda teed; vorm saab sisu- ja mõtteüleseks. Faktor nimega “inimene” asub tabelis tagapool, kohe peale tähtsusetuid veergusid “hubasus”, “ilu”, “au”, “mõistus” ja “südametunnistus”.

 

Kõigil on lubatud teha vigu ja ainult läbi selle nii üksikisikud kui kollektiivid arenevad. Ometi võiks vahel suruda ebaterve uutmistahte alla – mitte midagi uut siin maailmas peale nüansside ju ei ole. Tuleb valida parimatest parim oma kodulinnale, mitte täita lahtreid valemis, mis on isegi tema loojate poolt ammu hüljatud ja mille kasutamisest tekkinud haigusi paljud linnad siiamaani ravivad.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!