Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: Kuidas Tartu linn oma inimestele mänguväljakud tegi

Postitas: Sirle | Kuupäev: 02/03/2008

EELLUGU


1966ndal aastal anti välja Zenta Ergle lasteraamat "Meie õue lapsed". Raamat oli läbinisti poliitiline, punases vaimus kasvatatavatest lastest ja vastava ajastu ühiskonnakorrale alluv, kus iga reaga oli kohustus sisendada lastesse õnne kommunistliku riigi ehitamisega kaasnevate võimaluste üle. Kuid ridade vahel oli hoopis muu – väärtushinnangud ja inimlikud omadused, mis sõltumata ühiskonna ülesehitusest inimeses katkematult edasi elavad ja mingit väljundit otsivad.

 

Raamat jutustab lastest, kes elavad ühes majas ja toimetavad koos oma hoovil. Loomulikult on kohustuslik punaarmee sangari poeg Alka ja "paha" poiss Maigonis, kes ei taha olla pioneer; on vaenulik naabermajade jõuk; poisilikud, et samas õrnad tüdrukud ja tujukas naabrimemm, kes osutub hiljem maitsva moosi keetjaks; lõbus onu lukksepp, kes mootorratast putitab ja raadioasjandust jagab, memmekas ärahellitatud Janka jne. Lõpp on muidugi õnnelik ja õpetlik – lapsed rajavad oma hoovile aia. Üheskoos, vanemate ja majavalitsuse uskmatuse kiuste. Lepitakse ära ka naabermaja lastega,  toimub suur ühine jalkaturniir ja isetegevuskontsert. Tuttav lugu, kas pole.  Iva on aga hoopis käitumismudelis, mida tänapäeval püütakse vältida – ühine kodutunne, kortermaja räämas tagahoovi muutmine ühiseks mõnusaks olemisepaigaks, üle oma ukseläve nägemine,  koostegemine ja kokkuhoidmine, et koos hoida. Iroonilisel kombel perekonna väärtustamise näilise populariseerimise, sõpruse ja armastuse ülistamise juures  televisioonis ja raadios, koolis "laste õiguste" propageerimise juures on inimesed tänapäeval oma eludes järjest üksikumad. Vastuokslikult räägitakse samas ületöötavatest inimestest, luuakse ignorantsile ja tõusiklikkusele põnev eraklikkuse oreool ning põlastatakse väikekodanlikku ühistunnet, pööbellikku karjainstinkti, alati matslikke naabreid. Kõik krundid püütakse jagada, kõik teed servituutidega koormata, õigused-kohustused täpselt lepingutega piiritleda, et ei jääks ruumi südamega mõelda ja näha. Et kellelgi ei tuleks pähe midagi niisama, heast tahtest teha.  Kadumas on isegi külaelanike ühised jaanipeod,  rääkimata kortermajainimeste jutuvestmistest pingil puu all, majadevahelistest võrguvõistlustest või kuuskede põletamisest. Igaüks rabab enda eest, naabreid ei tunta ja trepil kohtudes ilmast ei vestelda.. Kui ehk lastes tärkakski selline alge, ei olegi õues kuskil olla. Ja kui tahakski midagi teha, siis loetakse igal pool raha, ei ole enam majavalitsusi ja kuskilt toetuse saamine on superkeeruline. Sestap loobutaksegi ja lapsed kogunevad vabadel hetkedel kaubanduskeskuste hallidesse, et koos pisut jõlkuda ja päevad mingiski mõttes väärikalt õhtusse veeretada.

 

TARTU LINNA MÄNGUPLAAN


Tulenevalt eelnevast, tahtest maailma parandada ja suurenevast vajadusest tekitada linnas kohti,  kus igas vanuses inimlapsed saaksid minimaalsete kuludega veeta vaba aega iseenesele ja ühiskonnale ohutult, küpses Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnas kuldne plaan koostada mänguväljakute teemaplaneering.  Planeeringuga seati eesmärgiks luua linnas eeldused mänguväljakute tekkeks ja hoiuks. Põhiline idee oli tuua inimesi üksteisele lähemale. Linn annab võimaluse, toetab ja aitab ja inimesed ühiselt löövad kaasa mängupaikade kujundamisel ja hooldamisel.  Mänguväljakute koondnimetuse all peeti silmas ka lihtsalt puhkepaiku, palliplatse ja istumiskohti. Iga täiskasvanud inimenegi vajab kosutust ja aega, et olla iseenda ja oma lastega. Sestap mõeldigi mänguväljakut laiemalt, kui lihtsalt kokkupandavat redelite-kiikede-liumägede kogumit. Inimeste ühistöö intensiivistamine aitab muuhulgas kaasa ka naabrusvalvele. Kui üksteist tuntakse nägu- ja nimepidi, ollakse koos tegutsenud, teatakse lapsi ja koeri ja autosid ja vanaema, on kergem ümbruskonnal silma peal hoida ja tekib oma-hoovi-tunne. Ühistud loovad selleks hea eelduse ja on mänguväljakute rajamise üks suurimaid sihtgruppe.

 

Teine suur ringkond, kes hädasti vajab koostegutsemise kohti, on eramajade piirkonnad. Võib ju tunduda, et kõigil on oma aiad ja sellest piisab, kuid lapse enesekehtestamise ja ühiskonda sulandumise seisukohalt on oluline alates varasest east teiste omavanustega suhtlemine. Ja ka kannatlikuma lapsevanema taluvusel on piir – ei saa ju kogu aeg kõiki piirkonna lapsi oma aeda tallama kutsuda. Liiatigi muutuvad teismelised väga vanemate-pelglikuks ning eelistavad kodust kaugemaid kohti.  Sestap tulebki eramupiirkondade keskmesse rajada neutraalseid paiku, kus inimesed saavad koguneda, piknikku pidada, palli taguda, vestelda.

 

Teemaplaneeringu koostamise esimeses etapis analüüsiti põhjalikult olemasolevat olukorda, rajatud ja kasutatavaid olemasolevaid mänguväljakuid, alternatiivseid ja suisa ootamatuid ning ka perspektiivseid mängupaiku. Selleks, et saada ausat ja adekvaatsest hinnangut, veedeti palju aega mängupaikades, räägiti laste ja vanematega. Ühes Annelinna koolis korraldatud varasemast küsitlusest  saadud ja uusi andmeid kõrvutades selgus taas, mida lapsed tegelikult teha tahavad. Rahvusvahelistele nõuetele vastava jalgpalliväljaku kõrval soovisid lapsed ikka turnida, ehitada, lõket teha, vees sulistada, liiva kaevuda, koopasse pugeda – kõike seda, mida üks tavaline linnaäärne hooldamata tühermaa tegelikult pakubki.  Kuid mis paraku seal varitsevate ohtude tõttu on lastele keelatud.


Olemisepaikade väljaselgitamise järel asuti uurima, millistesse kohtadesse võiks rajada uusi mängimise kohti. Paiga vaimu äratundmise ja tema tahtmist mööda tegemise kõrval tuli arvestada ka ühiskonna seatud piiridega. Mänguväljaku alune olemasolev või üldplaneeringuga määratud üldmaa on kas reformimata riigimaa või munitsipaalmaa staatuses, eramaadele võib mänguväljakuid rajada vaid krundiomanike loaga.

 

Koostatud statistilisi andmeid uurides selgus, kui palju mis vanuses lapsi mingis linnaosas elab ja mida elupaigalt oodatakse.  Lastevanemate ja laste rahulolu elu ja elukohaga sõltub väga suurel määral võimalusest veeta vaba aega kodu lähedal, turvaliselt ja huvitavalt. Uute kortermajade puhul määrab ümbritsev keskkond järjest rohkem kinnisvara hinna. Ikka enam hinnatakse elurajoone, kus on mõeldud kodulähedase ajaveetmise peale. Sest oleks ju koormav ja narrgi sõita iga päev kaubanduskeskuste või bensiinijaamade juurde, et laps saaks plastikpallide vahel hüpelda ja teiste lastega mängida.

 

Planeeringu koostamise analüüsi faasis kaaluti läbi võimalused siduda tihedamalt vaba aeg ja kool, ehk siis rajada koolide-lasteaedade territooriumidele spordi-mänguplatsid avalikuks kasutamiseks.  Kuid mõttest loobuti õige pea mitme põhjusel. Esiteks käivad lasetaias reeglina lapsed vanuses 3-6 eluaastat ja järelikult on kogu varustus suunatud sellele sihtgrupile. Üksi õues mängiv laps on aga tavaliselt vanem ja sel viisil amortiseeruksid mänguvahendid kiiresti ebasihipärase kasutamise tõttu.

 

Teiseks, kõige rohkem on puudus teismelistele mõeldud rula- ja rulluisuradadest, palliplatsidest ja kogunemiskohtadest. Lasteaiad ega koolid sellisid võimalusi pakkuda ei suuda ning ega peagi.


Kolmandaks oli tahe motiveerida inimesi oma koduümbrusele tähelepanu pöörama ja tegutsema ühiskondlikus plaanis ka väljaspool töö- ja kooliaega.  Ühistegevuse kaudu paranevad lastevahelised suhted (lahenevad ka rahvusküsimused), töötegemise kaudu rikastub kujunev maailmapilt ja õpitakse iseendki paremini tundma.

 

Planeeringu koostamise teises etapis valmis üldkaart pakutavate mänguväljakute asupaikadega ja igaühe kohta neist detailsem kaart asukohaga linnas, ülevaade alal kehtivates planeeringutest, olemasolev kasutusviis ja võimalused tulevikuks. Kaarti ja teksti ilmestas foto, mis andis aimu paigas tekkivast tundest, looduslikust situatsioonist, väikevormidest.

 

Planeeringu valmimisel suundus see Tartu Linnavolikokku, kes kiitis planeeringu heaks ja suunas avalikule väljapanekult. Avalik väljapanek kestis kuu aega, mille jooksul inimeste huvi kavandatava tegevuse vastu aina kasvas. Erinevate piirkondade elanikud lõid aktiivselt kaasa, pakkusid välja uusi kohti, kritiseerisid olemasolevaid  ja abistasid kohalike legendide ning ainult piirkonna inimestele teadaolevate faktidega. Mõte ühisest tegutsemisest meeldis kõigile ja tagasiside oli igati positiivne. Avalik väljapanek lõppes avaliku aruteluga, kus linnaisad ja linlased leppisid lõplikult kokku edasises käitumises ja mänguväljakute rajamise skeemis.

 

Peale teemaplaneeringu kehtestamist volikogus asuti järgmisel aastal hooga mänguväljakute rajamist käivitama. Et tekiks koostöö piirkondade elanikega, selguksid  inimeste soovid ja kord rajatud mänguväljak ka püsima jääks, töötati välja mänguväljaku rajamist võimalikuks tegev skeem.


Kuna teada on, et hoitakse vaid seda, millele ise on käed külge löödud või kuhu kopikas investeeritud, toetas linn  eelkõige nende mänguväljakute rajamist, kus elanikud ka ise rahaliselt osalesid. Mänguväljaku rajamine käis teemaplaneeringu alusel. Planeeringus määratud koha inimesed moodustasid huvigrupi ja valisid endi seast esindaja. Saamaks mängupaiga ehitamiseks toetust, tuli linnavalitsusele esitada avaldus, mis sisaldas:
1. taotlust – vabas vormis põhjendus mänguväljaku rajamiseks, huvigrupi nimekiri kontaktandmete ja allkirjadega, huvigrupi juhi kontaktandmed ja volitus;
2. mänguväljaku rajamise ligikaudne eelarve ja omafinantseeringu määr;
3. mänguväljaku esialgne vabas vormis eskiisjoonis.

 

Enne mänguväljaku rajamist sõlmiti linna ja elanike vahel leping, millele eelnevalt esitas huvigrupp garantiikirja endapoolse arve tasumise kohta peale mänguväljaku valmimist. Kolmepoolses lepingus, milles Tellijaks oli huvigrupp, finantseerijaks linnavalitsus ja Töövõtjaks mänguväljaku rajaja, sätestati, et kuni mänguväljaku valmimiseni vastutab rajamistööde eest Tartu Linnavalitsus. Peale üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamist kuulub mänguväljak Tellijale ehk huvigrupile, kes kohustub edaspidi mänguväljakul teostama hooldust ja järelevalvet. Väljakualune maa jäi endiselt linna või riigi omandisse. Alati oli reegliks see, et mänguväljak peab jääma avalikku kaustusse, keelatud olid igasugused  vaba kasutust piiravad tegevused (väravate lukustamine, võõraste laste peletamine jne). Lepingus sätestati ka firmapoolne garantiiaeg mänguvahenditele ja paigaldusele.


Linnavalitsuse roll mänguväljakule lõpliku kujunduse andmises oli lisaks rahastamisele ka nõuandev  ja julgustav. Mänguväljakutega tegelev inimene aitas huvilistel mänguvahendeid valida, soovitas istutatavate puude-põõsaste liike, koostas vajadusel projekti, määras paigas säilitatava haljastuse ja püüdis kõrvaltvaataja värske pilguga tuua inimeste koduõuedele teistmoodi hingamise.

 

MIS LÕPUKS VÄLJA TULI


Inimene on ja jääb alati egoistlikuks, küüsi enda poole hoidvaks ja laisaks olevuseks. Mõned meie seast ilmutavad ajuti innukust, aktiivsust ja omakasupüüdmatust, kuid kui nemad peaksid lahkuma või usu kaotama, kipub ka nende loodu alla käima. Nii juhtus mõnikord ka Tartu linna mänguväljakutega. Kuni vastvalminud redelid-kiiged veel terved püsisid, oli kõik hästi – lapsed mängisid, vanemad vaatasid ja jutlesid, imikud roomasid liivakastis.  Kuid asjad kulusid ja lisaks tegutsesid vaatamata hoolikale valvamisele ka vandaalid. Elanikud oleksid nagu unustanud, millisele lepingule nad alla kirjutasid. Kurjustati linnavalitsusega, et miks see omati oma mänguväljakut korda ei tee, et miks peaks seda tegema ühistu, kui vandaalid elavad hoopis teises linnaosas ja et siin käib palju võõraid. Nii juhtuski, osad mänguplatsid jäid mõneks ajaks rääma ja seisma, kuni lõpuks leidus keegi osavate kätega inimene, kes need siiski korda tegi, kasvõi, et oma lapsel tegevust oleks.


Kohatine probleem tekkis lihtsast oskamatusest jälgida, kas kiigekonks on juba kulunud või redelipulk kõver.  Ka juhtus vahel, et ühistu juhatus vahetus ja uue juhatuse arvates oli mänguväljak liigne raharöövel, kasutu ja mõttetu ajaraisk. Ning jällegi jäi linna ja inimeste ühislooming ilmatuulte tallata-tõugata.

 

Kuid need on vaid mõned näited. Enamikel juhtudest töötavad mänguväljakud hästi, inimesed hoiavad neid ja teevad omaalgatuslikke uuendusi. Heaks näiteks on ühe Annelinna ühistu juhatus, mis esimesena sõlmis turvafirmaga tähtajatu ja tasuta kokkuleppe, mille kohaselt käib turvafirma mänguväljakut valvamas ja sõidab kutsumise peale kohale vandaale taltsutama. Turvafirma jaoks oli tegemist reklaamiga ja ühistul oli õnnelikku juhust esimene olla – järgmised valvesoovijad pidid juba maksma.

 

Supilinna Seltsi eestvedamisel kerkinud mänguväljak Supilinna töötab suurepäraselt. Piirkonna inimesed hoiavad väljakul silma peal, lapsed ise on hoolikad ja koha vaikus ning kõrvaltänavaline asukoht soodustavad mänguvahendistele pikka iga.

 

Kogu projekti tulemuslikkust võib hinnata rahuldavaks. Ideaalipildist on Tartu linn muidugi väga kaugel, kuid minnakse ju edasi ja küllap kunagi on igas elupiirkonnas mitu eriilmelist ja erineva funktsiooniga mängimise paika, kus punapõsksed lapsed erinevatest majadest, rahvustest ja usulahkudest jagavad sõbralikult ämbrit ning kühvlit. Kevadised hoogtööpäevad puude istutamiseks ja lehtede riisumiseks hakkavad õnneks jälle moodi tulema ja linnas hõljub hoolimata tuletegemise keelust mõnus kütiselõhn. Ja siis ei tundugi olevat linnas halb elada. Sest kui saad oma hoovilt võtta õunapuult õuna ja istuda pingile päikese paistele päevasündmusi arutama, olemegi jõudnud sinna, mida hüütakse "vanadeks headeks aegadeks".

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!