Uudised ja artiklid

Rando Tooming: Arhitektuuriajaloo professor Mart Kalm: Linna arengut takistab ärieliidi ja poliitilise ladviku koerapulm

Postitas: Sirle | Kuupäev: 13/04/2010

Rando Tooming

 

Arhitektuuriajaloo doktor Mart Kalm võib Tallinna ja teiste Eesti linnade planeerimise kitsaskohtadest kõnelda katkematult tunde. Kalmu sõnul algab Tallinna ja ka teiste linnade põhiprobleem sellest, et linnavalitsused tolereerivad valglinnastumist, ehkki peaksid võitlema selle vastu kõigi vahenditega.

 

Mõne aasta eest oma kõrghetki üle elanud valglinnastumine on professori sõnul kõige ebaratsionaalsem ja ekspansiivsem linna arengu viis. Selle soosimise asemel peaks linnaisad tegema kõik endast oleneva, et inimesi kesklinna-lähedastes rajoonides hoida, kuna nii hoitakse kokku eelkõige metsikuks kujunevaid transpordi- ja kommunikatsioonide kulusid. Nagu Kalm tähendab – see on teema, mille üle kogu Lääne-Euroopa linnavalitsused pead murravad, kuid millega meil vähe tegeletakse.  Kui Siim Kallas ja Lennart Meri vastandiks nõukogulikule paneelmajade kultuurile omal ajal kõnelesid, et iga eestlase ülimaks unistuseks võiks olla isiklik maja, esindasid nad Kalmu sõnul juba siis Euroopa jaoks vananenud modernistlikku seisukohta.

 

Kas Eesti linnasüdamete areng kulgeb sama mustri järgi, mis mujal?

 

Eesti linnasüdamed on tekkelooliselt põhimõtteliselt erinevad Lääne-Euroopast. Kui me näiteks vaatame vanu linnu, mis on kas või antiigist alates orgaaniliselt kasvanud, siis nende linnasüdametes leidub praktiliselt kõigist ehitusetappidest pärinevaid hooneid. Kihistus kihistuse otsa. Tallinnast ja vähem teistest Eesti linnast kõneldes on selgelt eristatav vana, kivist ehitatud ja siiani säilinud tuumik – alates linna kõrghetkest kusagil hilis-keskajal. Pärast seda on Tallinn olnud kuni tsaariaja lõpuni vaene ja uimane provintsilinn, mille keskaegsest kivist tuumikust justkui valgusid välja väikesed ebakorrapärased puumajade klombid ilma korralikke tänavaid moodustamata. 1910. aastatel ja Eesti Vabariigi ajal püüti vanalinna rekonstrueerida ning selle ümber korralikku moodsat linna luua, aga siis tuli sõda koos ulatuslike pommitamistega. Tekkis piltlikult öeldes olukord, kus kolme terveksjäänud maja kõrval paiknes näiteks tuleroaks langenud hoone ja selle kõrval mingite nõukogulike arusaamade järgi loodud uus kolakas. Nõukogulik ehitus käis ju vaevaliselt ning ligadi-logadi.

 

Sama toimus ju teistel sõjatandritelgi.

 

Jättes kõrvale Saksamaa ja teised rängalt pommitatud kohad, võib ikkagi tõdeda, et provintslikkuse, puumajade ja vaesuse tõttu on Eestis jäänud linnasüdamed paljuski välja ehitamata. Nad on siiani kohutavalt tühjad ja seal leidub ehitamata majadele palju ruumi. Mind pahandab viimase 20 aasta jooksul alalõpmata selline rahvalik arhitektuurikriitika, kus öeldakse, et no jumal, nüüd lähevad nii tihedaks oma majade paigutusega. Ühtepidi on küll enamik maju ehitatud valesse kohta või nõmeda ehitusülesande järgi. Lisaks halb linnaplaneering, linna suutmatus protsesse juhtida ja takkapihta võib veel sattuda nõrk arhitekt ka. Aga vaatamata sellele on mul kõikides kesklinnades iga kerkinud maja üle hea meel! Kõik need majad aitavad nendesse kesklinnadesse elu ja linnalist keskkonda luua, sest seda kõike on nii vähe. Tühjus linnades on nii masendav!

 

Milline linnasüda meil siis nii tühi on?

 

Mäletan näiteks oma üliõpilaspõlve 1980. aastate alguses Tartu Ülikoolis. Meie, ajaloolaste loengud toimusid füüsikamajas, milleks oli sõja ajal puruks pommitatud koha peale ehitatud kole nõukogude monstrum. Siiani meenutan, kuidas sealt oli vaja jõuda kehalisse, mis tol ajal ka kohustuslik aine oli. Selleks tuli tormata läbi Tartu kesklinna 20 minutit sisuliselt nagu üle tühja kopli – hea, kui kaugel mõnda maja nägid. Masendav mälestus sellest, et Tartus polnudki kesklinna. Toetan professor Andres Alveri teooriat, et nõukogude Tartu allakäigu üks peamisi põhjuseid oli kesklinna puudumine. Äärelinnades ja ülikoolis endas elu muidugi käis, aga noorel teadlasel Tartus elades polnud kohta, kuhu perega kesklinna jalutamagi minna.

 

Tallinnas oli olukord seega mõnevõrra parem?

 

Tallinnas olid enne sõda jälle koledad puseriti majad, isegi puseriti tänavad. Näiteks seesama hilisema Lenini puiestee koht oli armetute puumajadega agul. 1930. aastate linnavalitsuse dokumentides on selgelt välja toodud probleem, et Tallinna kesklinnas pole võimalik korraldada bussiliiklust, kuna bussid ei saa väikestel kitsastel tänavatel pöörata.

 

Kui Nõukogude armee oma inglise instruktoritega ei oleks Tallinnas seda praeguse Rävala puiestee ala 9. märtsil ära pommitanud ja Eesti Vabariik oleks pärast sõda edasi kestnud, oleks 1950ndatel sinna buldooserid niikuinii peale saadetud. Oleksime stalinistliku ansambli asemel saanud ehk viis valget torni, mille all oleks olnud ühtses jadas poed. Jättes kõrvale poliitilise ja inimliku mõõtme, oli pommitamisel paljude linnade jaoks olemas oma positiivne efekt. Iseasi, kas uued põhimõtted olid õigemad.

 

Saan ma õigesti aru, et te pooldate arhitektuuriajaloo professorina linnaruumi uuenemist sellisel radikaalsel viisil?

 

Kõik need radikaalsed linnaruumi uuendused omavad modernismile iseloomulikke jooni. Radikaalne linnauuendusprotsess algas 19. sajandi keskel teise keisririigi aegses Pariisis, mis on olnud eeskujuks kõigile hilisematele. Veel varem oli 1660. aastatel Londoni suure tulekahju järel toimunud palju väiksemas mastaabis ja tagasihoidlikum tegevus. Ehkki keskaegse Londoniga võrreldes oli 1660ndatel rajatud tänavavõrk ikkagi tubli samm edasi.

 

Pätsi ajal viidi muuseas läbi ka üks oluline linnauuendusprotsess. Tramm, mis 1930. aastate lõpuni sõitis mööda Roosikrantsi tänavat, viidi suure õgvendustöö tulemusena praegusele Pärnu maanteele. Vana Pärnu maantee suundus ju sinna, kus praegu on Sakala tänav. Läbimurre uute kivimajadega tänava ääres oli tolle aja kohta suurem sündmus kui 1990ndatel Tartu maantee läbimurde rajamine. Ka siin oli ikkagi eeskujuks Pariisist alguse saanud perimetraalne hoonestus. See tähendab, et majad asuvad kinnises hoonestusviisis piki tänavat. 20. sajandil oli moodne juba majad lahku ehitada, nagu seda tehti Stockholmis või Helsingis. Ses mõttes lähtuti Pätsi ajal samuti vanamoodsast esteetikast.

 

Miks linnasüdamete planeerimisega ka praegu lakkamatult igasugu jama tekib?

 

Põhjus on vastuoludes. Avaliku huvi järgi võiks meil olla tänavad, kus inimestel on tore olla, toimub inimestevaheline suhtlus, veedetakse aega, puiesteedel kasvavad puud, eelistatakse väikeste poodide ja tänavakohvikute loomist. Kaasaegse kaubandusloogikaga on see lääne-euroopalik ideaal räiges vastuolus. Kõik kaupmehed tahavad võimalikult väheste aukudega suurt kapslit, kust saab kõik potentsiaalsed ostjad imeda sisse ilmastikukindlasse ruumi. Tartu kaubamaja on näiteks selge sisseimemise auk, mis linnaruumiga ei suhtle. Samas, olgu ta väliselt ükskõik kui kritiseeritud karp, on see linnasüdamesse elu toomisel siiski vajalik. Viru keskust õigustab natuke bussiterminal, mida meie omavalitsuste saamatust arvestades siiski saavutuseks võib lugeda.

 

Aga Rotermanni kvartal? Solarise keskus?

 

Rotermanni kvartal vastandub Viru keskusele, seal võib hoomata püüet tekitada klassikalist Euroopa linnaruumi ja seda tuleb kõrgelt hinnata. Solarise puhul nõuti, et ta oleks kaheti läbitav. Nii põhja-lõuna suunas kui ka diagonaalis. Väga õige mõte! Aga Eesti Panga poolse sissepääsu ette rajati nõudele sülitades hoopis mingi kingapood ja ma ei saa aru, kuidas linn sellises olukorras ehitusloa välja sai anda. Solarise tase on madal ja populistlik. See, mida Allikmaa silmas pidas ja mida linnale kogu aeg püüti serveerida, oli siiski uut tüüpi kultuuri ja kaubanduse sünergia, kuid tuli tavaline äärelinna kaubanduskeskuse tüpoloogia. See imeb inimesi sisse loomulikult igal pool, aga arvestades vendade Rebaste positsiooni ja väljaütlemisi, oleksin oodanud midagi leidlikumat. Lido sobib Ülemiste keskusse, aga mitte Eesti panga ja Estonia kõrvale. Miks ei suutnud linn rajada Solarise ees oleva parkimisplatsi alla maa-alust parklat, kogu trolli-aasa alla? Nii, et saaks talvel autost ilma garderoobi kasutamata Estoniasse ooperisse minna. See oleks olnud loogiline.

 

Miks linn noil puhkudel vahele ei astu, või valitsus?

 

Koalitsioonil on suu vett täis, sest nende kultuuripoliitika on suhteliselt ebõnnestunud. Pärast vendade Rebaste nii magedat kaubanduskeskust tahaks mina küll väga kuulda, kas keegi julgeb kusagil rääkida, et Eestis on innovaatiliselt mõtlevad ja loovad ärimehed. Eesti ärimeeste maine on tükiks ajaks selle keskuse väheütlevusega täis lastud.

 

Toompea ei julge kritiseerida linna ja linn Toompead?

 

Või teevad seda mõlemad. Kujutan ette, kuidas Keskerakond hõõrus käsi, kui kogu Eesti kunstimaailm peksis koalitsiooni selle untsuläinud Vabadussõja monumendi eest. Ehkki kunstiinimeste eesmärk ei olnud tekitada olukorda, kus Savisaar saaks itsitada. Nemad tahtsid saada kvaliteetset monumenti.

 

Võtame või selle praegu taas üles kerkinud arutelu Lasnamäe kanali trammist. Muidugi on vaja! Seda, et äärelinnadesse tuleb trammiliiklus käima panna, ütles 1912. aastal kuulsaim arhitekt, kes on aegade jooksul Tallinna midagi projekteerinud – Eliel Saarinen. Suur osa meie linna elanikkonnast jääb paratamatult väga pikaks ajaks Lasnamäe sootsiumisse elama. Otsapidi on see vaesuslõks, ehkki ka rahvuse ja poliitikaga seotud. Koht, kus ka tulevikus elab palju noori ja ka vanu inimesi, samuti maalt linna tulnuid. Neid inimesi ei pea täiendavalt kiusama ja sundima neid kõverates sisehoovides ukerdavates bussides trügima.

 

Samal ajal kui trammitee ehitamisega saaks nende elukvaliteeti märgatavalt tõsta. Linn ja majandusministeerium võiksid kokku leppida, sest trammi on tohutult vaja.

 

Arhitektuur ja poliitika eksisteerivad Eestis liiga lähedastes suhetes?

 

Loomeliidud olid Eesti taasiseseisvumisel rahva südametunnistuseks. Aga kas need kirjanikud on ka rahva südametunnistus, kes tahavad oma kirjanike maja akendest vaadata vaadet Niguliste kirikule ja vastustavad Harju tänava hoonestuse taastamist, mida tuleb teha esimesel võimalusel? Sõjahaavad on küll tundlik teema, aga siin mõeldakse tegelikult juba, et maja võtaks päikese ära ja hävitaks vaate võimsalt kõrgustesse sööstvale tornile. See ei anna nõukogudeaegsetele haavadele õigustust. Eriti on mul kohutavalt olnud häbi Pätsi aegse sõna otseses mõttes Tartut peedistava poliitika pärast, millele järgnes Pallase kooli hävitanud nõukogulik süsteem. Tartut on pidevalt demoraliseeritud ja ma soovin kõigest hingest, et suudetaks rohkem Tallinnale konkurentsi pakkuda. Tallinnale ei olnud kultuuripealinna staatust vaja, küll aga Tartule. Mind lausa vihastas, et selline konkurents tekitati ja ülikoolilinn kaotas.

 

Tallinnas sureb ka vanalinn tükkis Toompeaga õhtuks välja, kui kõrtsid välja arvata.

 

Vanalinn on Tallinnale olnud ühtviisi nii õnn kui ka õnnetus. Mina olen harjunud kasutama metafoori, et vanalinn on turistide pidamise koppel. Tallinn ja Eesti riik on Tallinna vanalinna üheskoos röövmajandanud, kui täpne olla. Absoluutselt pole mõeldud, kuidas seda väärikat vana linnaosa ülejäänud linnaga orgaaniliselt siduda. Praegu on see teemapark, kus ei ole hea elada lärmakuse tõttu ja olematute elementaarsete teenuste pärast. Miks ei saa vanalinnas lihuniku käest liha osta ja juuksuris käia? Miks seal ainult merevaigust ehteid müüakse? See on linna tegemata töö.

 

Puht elukeskkonnana on vanalinn ju hirmus kallis ka.

 

Muidugi, sest seal suudavad veel elada ainult rikkad ja välismaalased. Keskerakond kui sotsiaalselt mõtlev erakond võiks sidusa linnakeskkonna loomiseks ehitada Harju tänavale sotsiaal- ja munitsipaalmajad, et rikkamad ja vaesemad inimesed saaksid kõrvuti elada. Kogu Lääne-Euroopa näeb selle nimel lakkamatult vaeva, et panna erinevad sotsiaalsed kihid ühes piirkonnas koos elama. Ka Tallinna vanalinna tuleks tuua jõukuritele tasakaaluks sisse normaalset argielu Eestis. Aga seda takistab ärieliidi ja poliitilise ladviku koerapulm, mis meil siin pikemat aega käib. Kannatavad selle all kahjuks inimesed, kes neisse kahte seltskonda ei kuulu. Vanalinna arengukava lubab kõike ega kohusta mitte millekski. Seetõttu pole linn vanalinna heaks ka mitte midagi teinud, peale füüsilise kehandi restaureerimise. Selleks, et tavalisel tallinlasel oleks vanalinna asja, peaks seal olema ka töökohad ja elamistingimused. Samuti peaks olema lahendatud parkimine, et inimesel oleks mugav vanalinnas käia. Parklad võiks käia bastionide sisse, nagu on Salzburgis kalju sisse parkla õõnestatud. Moodsas Tallinnas võiks Toompea all olla seitse korrust parklat ja inimene Koorti kitse taga parklast väljuda, et koju minna.

 

Kas mõnes teises Eesti linnas ka positiivseid arenguid märgata on?

 

Jah, esimene koht, kus asi samamoodi käima pandi nagu Rotermanni kvartalis, oli Kuressaare. Tänu linnaarhitekt Lilian Hansarile, kes oskas ja suutis kanaliseerida ärihuvid kesklinna. Äriloogika järgi tuleb tohutu suured kaubanduskeskused rajada ringteede äärde äärelinnadesse, nagu see juhtus Ida-Saksamaal 1990. aastatel. Linnaarhitektide osavus selliste nähtuste vastu võitlemisel saab määravaks. Üks hea näide on veel Rakvere ja sealse linnaarhitekti Oliver Alveri tegevus keskse promenaadi loomisel. Kohalikul oligarhil Oleg Grossil õnnestus küll üks oma kaubanduskeskus vale koha peale ehitada, kuid muus osas on Alver saavutanud Eesti väikelinna kohta uue taseme. Pärnus on peamine probleem olnud samuti sealne keskerakondlik linnavalitsus. Masendav on olnud arhitektuurimälestiste ekspertnõukogus kogeda, kuidas Mart Viisitamme juhitav linnavalitsus on saatnud meile sõlmekeeratud linnaarhitekti piinlikku juttu rääkima. Teades, et mees mõtleb tegelikult vastupidi. Ma siiralt loodan, et Pärnus nüüd mõistus tagasi on.

 

Tuleme Tallinna juurde tagasi. Mida kohe peaks südalinnas kardinaalselt muutma?

 

Meie tõsiseks probleemiks autoteede ehituses on vanamoodne ja insenerikeskne tehnokraatlik loogika. Teedeinseneride mahajäämus on tänapäeva Eesti arengus probleem. Nüüdisaegse linnaehitusloogika järgi tuleks liiklus kesklinnast mööda juhtida ja rajada puiesteid. Tallinna haljastuses valitseb kohutav ebaloogilisus. Mind pahandab Tartu maan-tee arhitektooniline küündimatus, kus on mõeldud ainult läbilaskevõimele. Pole mõeldud, et suurel tänaval on linna ühtsust tagav puiestee funktsioon. Puid ja põõsaid istutatakse vaid sinna, kuhu jääb vaba ruumi. Haljastust ei tajuta võrdväärse partnerina.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!