Uudised ja artiklid

Mart Kalm: Maailmapärandit kantseldamas

Postitas: Sirle | Kuupäev: 24/08/2010

Mart Kalm

 

Eesti osales äsja esmakordselt komitee liikmena UNESCO maailmapärandi komitee 34. koosolekul Brasílias ja sai ehmatuse osaliseks. Käitusime oma meelest ausalt, aga ei või olla kindel, et see oli õige tee!

  

Aastakoosolekutel arutab komitee maailmapärandi paikade seirearuandeid ja teeb uusi kandeid (ohustatud) maailmapärandi nimekirja. Nimekirjast väljaarvamisi ei olnud kõne all, küll aga võeti 38st arutatust nominatsioonist vastu 21 uut kultuuri- ja looduspaika, sh üks segapaik, ning ohustatute nimekirjast pääses välja üks ning sisse langes neli paika. Sellega näitas komitee üles pretsedenditut lahkust, mis ehmatas meidki.

 

Töö käib nii, et 1972. aastal maailmapärandi konventsiooniga liitunud 187 riiki saavad  oma ootelehelt esitada kandetaotlusi aasta algul. Pariisis tegutsev Maailmapärandi Keskus saadab paksud kandetaotlused hindamiseks oma nõuandeorganitele, kelleks on ICOMOS (The International Council on Monuments ands Sites ehk Monumentide ja Paikade Rahvusvaheline Nõukogu) ja looduspärandi osas IUCN (The World Conservation Union ehk Maailma Säilitamise Liit). Oma eriala parimad asjatundjad lähipiirkonnast vaevad siis, kas ülemaailmne eriline väärtus on tõestatud, kas võrdlus teiste samalaadsetega veenab ainulaadsuses, kas paik on autentne ja terviklik, kas piirid ja kaitsevöönd on paigas, kui heas korras kandidaat on ja kuidas on kaitse ning haldamine korraldatud. Nii taotlused kui hindamisraportid, lisaks seirearuanded, seekord kokku üle 22 000 lehekülje, pannakse kuus nädalat enne südasuvist koosolekut Internetti üles, et komitee liikmed need läbi töötaksid ja seejärel  õiglased otsused langetaksid. Selle suure ülesande täitmiseks moodustas Eesti riik töörühma, misjuures kultuuriministeerium, keskkonnaministeerium ja välisministeerium on näidanud head koostöövõimet. Lisaks delegatsioonile (kultuurieksperdid Riin Alatalu, Liina Jänes ja mina, looduseksperdid Urve Sinijärv ja Ülle Reier, UNESCOga tegelev Pariisi suursaadik Margus Rava ja kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim  UNESCO Eesti rahvuslikust komisjonist) aitasid enne Eestis materjale läbi töötada ja seisukohti kujundada Anneli Randla kunstiakadeemiast, Kaire Tooming, Ants Kraut ja Madis Tuuder muinsuskaitseametist, Robert Treufeldt Eesti ICOMOSist ja Nele Ingerpuu Tartu ülikoolist. Suur tänu kõigile, kes näpistasid oma kaunist suveaega ja süvenesid mitte just alati kõige kergematesse dokumentidesse. Üritasime teha nii, et iga aruannet oleks lugenud kaks  eksperti. Ettevalmistavatel koosolekutel leidsime, et meil pole põhjust aruannetega vaielda, mõnikord võis kahelda, kas nii leebe või range järeldus just; igatahes olid need koostatud õiglases meeles ja väga professionaalselt. Kohapeal selgus, et oleme lihtsameelsed.

 

Samamoodi olid hindamisaruannetes sisalduvat kriitikat lugenud ja tõsiselt võtnud ning lähtunud oma sõnavõttudes sellest veel ainult Rootsi ja Šveits, vahel ka Austraalia. Esimese tööpäeva lõpuks selgus, et oleme komitees imelik vähemus, kes seda tugevamalt  kokku hoidis. Rootsi muinsuskaitseamet oli Eesti meeskonnale teinud juba kevadel koolituspäeva, mille eest neile suur tänu. Samuti uustulnuka Šveitsi delegatsiooni juht tegi ettepaneku ühislõunaks, et sama joont ajavad inimesed omavahel tutvuneksid. Orienteerisime oma sõnavõtud ümber konventsiooni ja tegutsemisjuhiste põhimõtteid meenutavaiks. Need said saalist aplausi osaliseks ja paljud eurooplased käisid meil kätt surumas. Aga see  ei aidanud, ilmselgelt nõrgad taotlused, mis olid täiendamiseks tagasi saadetud, hääletati mühinal sisse.

 

Me olime riigid, kellel puudusid oma huvid, ja me ei pidanud vajalikuks anda toetusallkirju komitee liikmesriikide puudulike taotluste sisselülitamiseks või seirearuannete korral kriitika kiituseks silumiseks. Ühe ELi maa väga asjalik kultuuriministeeriumi ametnik tunnistas mulle eravestluses kohe, et neile on kahe kande osas president toetuse lubanud, muu  saavad ise otsustada. Paraku olid need mõlemad hõredad taotlused ja sisse nad läksid. Mind isiklikult šokeerisid mitme maa delegatsiooni juhtinud UNESCO saadikute mõõdutundetud kiidukõned ICOMOSi ja IUCNi kriitiliste raportide kohta, millele nad kohe risti vastupidised otsuseid toetasid. Kui tõsised aga ollakse oma taotluste läbisurumise osas, näitab tõik, et kui olime keeldunud toetusallkirjast ühe suurriigi kandetaotlusele, millega taheti midagi Rakvere keskväljaku sarnast sisse lülitada, siis helistas selle maa välisminister pühapäeva õhtul Urmas Paetile. Nii Rakvere kui nimekirja pääsenu on mõlemad võluvad väikelinnad üle maailma tuhandete sama toredate seas. Kui mitme muidu meiega sarnase poliitilise kultuuriga maa suu sidusid oma huvid, siis pääses domineerima BRICi riikide mentaliteet, mida komitees esindasid Brasiilia, Venemaa ja Hiina (nende hulka kuulub ka India – toim).  Neil kõigil on suurriiklikud ambitsioonid ja soov mitte lähtuda euroopalikest põhimõtetest, mis segavad nende unistuste täitumist. Üks Vene diplomaat ütles mulle ausalt, et nende meelest on ekspertorganisatsioonid läinud ülekäte, tänavu näidatakse neile koht kätte ja siis saab tuleval aastal normaalselt edasi töötada.

 

Tasapisi hakkasime aduma UNESCO multilateraalset olemust. Kui BRICi riigid lihtsalt ei suvatse järgida ekspertorganisatsioonide nõuandeid, kuigi kompetentsi ja ressurssi jätkub, siis paljudele konventsiooniga liitunud maadele käivad need üle jõu. ICOMOSi ja IUCNi  tajutakse kui neokolonialismi käsilasi, kes kehtestavad valgete rikaste riikide liiga karmid nõuded kogu maailmale. Euroopa Liidu koordinatsioonikogunemisel seletas Prantsusmaa oma käitumist sooviga ehitada sild jõuka lääne ja muu maailma vahele. Nagu Kaarel Tarand juba märkas (Sirp 6. VIII), on nimekirjas ülekaalukalt rohkem Euroopa paiku ja seekord ei suutnud me vahekorda muuta. Oma aususega osutusime tõenäoliselt paljude silmis valgeteks  ülbikuteks, mida me ei olnud taotlenud. Eesti eksperte pahandas, et Prantsusmaa oli esitanud Albi linnakese. See ongi imetore kohake, mille katedraali pilti me kõik mäletame Vaga „Üldisest kunstiajaloost” ja mille taotlus oli suurepäraselt põhjendatud. ICOMOS ütles, et kohe sisse, ja nii me ka tegime. Aga 1999. aastal vastu võetud usaldusväärse, tasakaalustatud ja esindusliku nimekirja ülemaailmne strateegia kutsub liikmesriike  hoiduma üleesindatud valdkondadest paiku esitamast. Heitke pilk netis nimekirjale ja te näete, kui külluslikult leidub seal juba keskaegset Prantsusmaad. Kohapeal juhindusime väga taktitundeliselt eesti tulipäiseid eksperte ohjeldanud Margus Rava seisukohast, et seda teemat hoiame üleval kuluaarides. Prantsuse delegatsiooni kultuurieksperdile tundus minu jutt üleesindatusest täiesti arusaamatu, sest neil olevat nii palju nii toredaid paiku, millega  nad kavatsevad järgmine ja ülejärgmine kord välja tulla.

 

Meie lähtusime ausalt normdokumentidest, sest Eestis on nii tavaks, ent tegelikult võiks asja vaadata ka avaramalt. Tunnistagem,  et maailmapärandi nimekiri on üks kokkuleppeline mäng. Ei ole ju olemas tegelikku mõõdupuud, mille alusel paiku sinna arvata. Kui me ka unustame ära oma äsjase šoki, et nimekirja arvamine on nii poliitiline, siis ikkagi ei ole mul usku, et igas paigas on võimalik näha üheselt mõistetavat „erilist ülemaailmset väärtust” (outstanding universal value ehk OUV). Ometi tuleb oktoobris Tallinnas gurude ja tuusade juhtimisel Põhja- ja Baltimaade ühisseminar,  et koostada varem nimekirja lülitatud paikadele tagantjärele ühte tüüpi OUVd. See bürokraatia, mida Maailmapärandi Keskus paikade haldajailt nõuab, on tõesti tohutu. Pole ime, et Tallinn on juba praegu mures, kuidas järgmiseks aastaks kõikidele nõuetele vastav seireraport kokku saada. Pealegi jälgitakse nüüd säästvat turismi, millega vanalinna lüpsma harjutud Tallinnas pole suurt tegeldud. Muidugi raisati aega ka ilukõnedele, aga ikkagi ei ole normaalne, et üks koosolek kestab kümme päeva ja sisaldab veel mitmel õhtul keskööni kestvaid lisaistungeid. Asju tuleb ka UNESCO süsteemis suuta ratsionaalselt korraldada: kõike ei saa kontrollida ja mõtet on võtta jõukohasemaid ülesandeid.

 

Kuna tänapäeval on soovitatav esitada vähem tuntud paiku, sest üldtuntud on ammu kirja pandud ja vähem tuntud võivad nimekirja kuulumisest rohkem võita, siis mis universaalsetest kriteeriumidest siin ikka rääkida. Veel on eriti soositud paikade seeriad ja piiriülesed paigad, sest õpetavad koostööd. Selles mõttes  tasakaalustab poliitika alati ekspertteadmist komitee töös. Lahkumiskätlusel ütles meie kõrval istunud ja meile eriti palju peavalu valmistanud Hiina delegatsiooni intelligentne juht, et tegelikult oleks ta tahtnud käituda nagu meie. Võta nüüd kinni, mis ta tegelikult mõtles.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!