Uudised ja artiklid

Merle Karro-Kalberg: Urbanism ja koristamata nurgatagused

Postitas: Sirle | Kuupäev: 17/10/2008

Allikas: Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen 26.09.2008

Otseteed: Tagahoove hakivad tarad, mis aga maha murtakse, et ala sihipäraselt kasutada. Merle Karro-Kalberg

 

Kas olete mõelnud, kiirustades päevast päeva mööda Maakri, Rävala või Liivalaia tänavat, mis juhtub, kui sooritada kõrvalehüpe rutiintrajektoorist? Astuda lihtsalt üks samm majadevahelisse ruumi, sisehoovi? Ühel hetkel on silme ees tänapäevane urbanistlik linnatänav eeskujulike klaasist pilvedesse kõrguvate tornidega, läbitungimatud betoonpinnad, valgus, mis sirab vastu materjalidelt, millele on alles hiljuti antud võimalus leida oma koht päikese all. Aga üksainus tavapärasesse marsruuti mittemahtuv samm, ja selgub, et see kujutluspilt ideaalsest linnakeskkonnast on kui Louis Vuittoni käekott, millega keegi on maalt vanaema juurest kartuleid toonud. Kogu selle üledisainitud steriilse pealispinna all pulbitseb oluliselt orgaanilisem ja maalähedasem, kuid ka kõdunenum elu, kui tööle-poodi-koju-voodi-inimesed arvata tahaks.

 

Metsistunud, aga elus

 

Tallinna sisehoovid meenutavad kodutuid. Vahel neid tänavanurgal, avalikul väljakul või bussis kohates püüame neist hoolega mööda vaadata, sest ilus ja esteetiline inimene on ju hoolitsetud, hästilõhnav ja korralikult riides.

 

Maakri tänava kvartali südames on puidust maja, millel on aadressisilt “A. Lauteri 5”. Sel majal on olnud aed õunapuudega, mis on längu vajunud, aias oli ilmselt lillepeenar, kus nüüdseks vohavad naadid ja nõgesed. Praegu on tegemist täiesti omas ajas ja ruumis elava orgaanilise kogumiga, millel on ükskõik, mitu ja kui kõrget torni tema ümbrusesse püstitatakse. Veelgi enam, mida rohkem steriilsust ja läiget kvartal väljapoole näitab, seda vähem ilu-illusiooni sinna sisse satub ja seda rohkem saab aeg selles aias omasoodu toimida ning loodus metsistudes iseendale keskenduda, tõestamaks veel kord inimkätega loodu lühiajalisust.

 

Õhk on paks linna soovist olla tähtis, moodne, olla oluline ja märgatud. Kuid siinsamas asub autopesula, mille eesmärgiks on puhtus, mis ilmselt ei laiene koduõuele. Pulstunud aiale pakub kontrasti kristall-lühtriga peen kontor, mis oma baroklikkuses paneb punkti kogu selle paiga veidrusele ja jaburusele. Hoovis parkivad nahkistmetega Lexused ja Mercedesed koonduvad harjumusliku tähelepanematusega aia ümber, moodustades nii omakorda ruumi ruumis, mille keskmes hõljub see vana päevinäinud hoov nukra majaga, mille kadunud noorust meenutab halliks tuhmunud meander-bordüür.

 

Kuid need kohad annavad linnale hõngu ja maitsenüansse kahjuks vaid gurmaanide jaoks.

 

Tegelikule linnaelanikule, linna igapäevasele tarbijale on need sisehoovid vaid järjekordseteks umbrohuhunnikuteks värvilises, hoolikalt kujundatud lillepeenras. Ilmselt on ka nendele juba valmis pandud pihusti kahjuritõrjet, et steriilsus ja bakterivaba elu saaks kulgeda linnas oma ettenähtud rada. Kuid iroonilise kõverpeeglina on kõdunevad sisehoovid veel ainus niidiots, mis hoiab linna inimlähedase ja elusa.

 

Tegutsemine – keelatud või kohustuslik?

 

Tegelikult on need hoovid omamoodi linna sidekude eri organite vahel, lüngad, mis võimaldaksid linna kasutamist märksa tõhusamaks muuta. Hoovid ühendavad omavahel vastandlikke linnaelamusi – vaikust ja müra, suurt ja väikest, betooni ja puitu. Rahulikult agulitänavalt hoovi astudes ei oska aimatagi, et väljuda saab linna põhimagistraalile. Tuntud tundmatul Tallinnal on ahaa-elamusi varutud veel küllaga. Elamuslikkuse pakkumine linna kasutajale on aga üks olulisi teemasid, muutmaks linna inimmõõtmelisemaks, elavamaks ja seeläbi ka linnalikumaks.

 

Nõukogudeaegsest lap sepõlvest on mällu sööbinud multikas, milles poisike Rüblik otsustas jalavaeva vähendamiseks kasutada otseteed, mis tähendas aga sammumist üle muruplatsi.

 

Selle eest muudeti poiss põrsaks. Inimlapseks tagasi sai ta alles tänu kahetsuspisaratele, kui temasse oli istutatud teadmine sellest, kuivõrd häbiväärne tegu on väliruumi kodustamine vastavalt enda vajadustele. Sellise hirmuga oleme suhtunud keskkonda, mis peaks olema meie endi kujundada. Linn on inimesele, ja selleks, et kodutunne ei lõpeks koridoriukse taga, vaid et ka väliruum maja ümber oleks osa kodust, on tähtis, kuidas linn ise oma kodanikesse suhtub. Ütlus “Kuidas küla koerale, nõnda koer külale” on täiesti omal kohal. Siin on tänav, aga pole võimalust sellest üle minna, seal on kõnnitee, aga see viib ilu-muruplatsini, kaugemal on küll koht istepinkidega, kuid sinna saamiseks peab autode vahel eluga riskides ületama sõidutee või tegema poolekilomeetrise ringi, et leida foor. Kas see siis ei tekita trotsi ja pettumust?

 

Hoolitseda või mitte, selles on küsimus

 

Neis hoovides kõndides on kohati tunne kui kehva stsenaariumiga naljafilmis – sulle tuuakse suur kingitus ja kui seda avama hakkad, on suure karbi sees natuke väiksem karp, mille sees on veel väiksem karp, mille sees on veel väiksem karp, jne.

 

Kui vaadata Tallinna kaarti, võib jääda ekslik mulje, et majade vahel on terviklik ruum – sellest saaks ju kerge vaevaga kujundada toimiva ja sõbraliku keskkonna! Kuid hoovides jooksevad tarad, mis jagavad ruumi väikesteks, omavahel nii visuaalselt kui ka funktsionaalselt seostamatuteks osadeks. Siin on lapike lasteaiale, mis kivise kesklinna kitsaste olude kiuste püüab kramplikult lastele õuesmängimise võimalust pakkuda, mis siis, et keset autosid ja asfalti. Seal seisab hoovisisese juuksurifirma ettekujutus ilusast lillekompositsioonist.

 

Kõrvalolev lapike näeb välja nagu katseaed, mis püüab linnaoludes selgusele jõuda, kuidas toimib aeg ja milline on inimtegevuse (või tegevusetuse) mõju sellele…

 

Kuid ilmselgelt väljendub ka ­kodanike soov majadevahelist ruumi igapäevaselt kasutada, selle asemel et see autodele loovutada või tarastada. Kõveraks väänatud piirded räägivad sellest, et läbi hoovide minnes saab jalavaeva kokku hoida, piknikupink jutustab loo, kuidas kontoriinimesed tahaks kas või mõttes pidada lõunapausi õues, arglikud lille­peenrad on näide sellest, kuidas on proovitud ümbrusega suhestuda ja õueruumi omaks võtta.

 

Tallinna steriilses kesklinnas leidub veel orgaanikat, kus elu käib omakehtestatud reeglite ehk siis reeglite puudumise järgi. Ja ma ei ütle, et see on halb. Pigem on see mõnus, et linn kohe esimese korraga kätte ei anna. Nii jätkub mängulusti pikemaks.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!