Uudised ja artiklid

Karin Paulus: Pargid, maapealsed paradiisid

Postitas: Sirle | Kuupäev: 02/02/2010

Karin Paulus

 

Parandatud maaelu kui paradiis: Võidusamba ja lambakarjaga Blenheimi park, mis rajati 18. sajandi algul. Arhitektid John Vanbrugh ja Nicolas Hawksmore. Foto autor: Juhan Maiste. 

 

Karin Paulus peab lugu ilu, ilulemist ja inspiratsiooni pakkuvatest parkidest.


Maastikus kogeme nii ülivõimsat elutahe kui teisalt andumist ja isekusest loobumist, leiavad professorid Mart Külvik ja ­Juhan Maiste, äsja ilmunud maaülikooli über-raamatu “Park on paradiis looduses ja kunstis” koostajad. Selles on nii rousseau’liku mõõtmatust kui byronlikku lõputut ülevust. Ometi avab maastik end ühtaegu nii suures kui ka väikeses. “Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane,” kirjutas Juhan Liiv.

 

Ideaalmaailmad

 

Pargid on ikka omamoodi mikrokosmosed. Näiteks barokis kujunenud prantsuse pargistiil vastas arusaamale maailmasüsteemist, kus geomeetrilises korrapäras ümber päikese tiirlevad planeedid, või absolutistlikust monarhiast, mille keskmeks oli Päikesekuningas, leiab Eestis aastaid külalisõppejõuna tegutsenud saksa kunstiteadlane Gerd-­Helge Vogel. Sellele vastandus lavastuslik, kujunduslikult romantilist loomulikkust rõhutav ning unistuslik inglise pargistiil. Vabakujunduslikust maastikupargist sai kunstiliste kujutiste näitelava, kust barokse ikonoloogia hajumisel algas justkui soovruumide ning ideaalaegade laiaulatuslik läbimurre. See maapealne paradiis pakkus erinevaid rõõme, poeesiat, erootilisi chinoiserie stiilis paviljone, looklevaid jalgradu, metsiku ilmega puid, filosoofialembestele eraklaid. Maailmaparanduslike katsete ning esteetika kõrval oli nondes parkides kasutatud ideedel ka kommertspotentsiaal, mida 18. sajandi osavad ärimehed kasutasid ära avalikke aasiapäraseid lõbustusparke luues.

 

Suursuguselt voogavate koskede, tormiste maastike, äikesest lõhestatud taeva kõrval võlusid inimesi ka väikesed intiimsed rõõmud, vahendab Kadrioru kunstimuuseumi juht Kadi ­Polli. Nii kujutab kuulus Šveitsi kunstnik ja luuletaja Salomon Gessner teosel “Soov” (1797) idülli, kus naised, lapsed, linnud ja loomad talitavad tasaselt malbes ümbruses, siin on põlispuud, oja ning ronitaimedega raamitud kodumaja. 

 

Vabadus ja vabamüürlased

 

Kuidas jõudsid vabakujunduslikud pargid ning nendega seotud omas ajas üsna radikaalsed ideed Eesti- ja Liivimaale? Kuidas leidis sellega seotud “valgustatud tühjus” – ning deism ning ümbrust spiritualiseeriv panteism, religioosne sallivus – siin oma kasvulava?

 

Üsnagi väljakutsuva ning samas veenva versiooni pakub välja arhitektuuriajaloolane Epi Tohvri. Nimelt oletab ta, et need jõudsid meie kodukanti Mandri-Euroopa ühe esimese sedalaadi pargi – Anhalt-Dessau vürstiriigis paiknenud Wörlitzi “aiariigi” kaudu.

 

Selle rajas riigi valitseja Leopold III (1740–1817). Ka asutas vürst 1774 Wör­litzisse eri piirkondadest ning seisusest pärit poisslastele mõeldud õppeasutuse Philantropini ehk Inimarmastuse kooli, mida kutsus juhtima John Locke’i ja Jean-Jacques Rousseau haridusideid sünteesida ja praktikasse viia püüdva Johann Bernhard Basedow’.

 

Noorukid õppisid maailma ise uudis­tama ja avastama, näiteks käies telkimas, mitmesuguseid masinaid ja instrumente vaatamas, kohaliku geograafiaga tutvust tegemas, aga ka sepatööd tehes või aiandust harrastades, olümpiamängude laadis võistlustel end proovile pannes.

 

Ses koolis õppisid ka mitmed baltisakslased, nagu Rõngu, Tõstamaa, Ropka, Volveti mõisate omanike lapsed jt. Kooli külastasid teiste seas ka Riia vabamüürlased, kes rajasid hiljem samade põhimõtete järgi vaeslastekoole.

 

Basedow’ kasvatusõpikuid lugesid ka mainekad valgustajad, nagu August Wilhelm Hupel ja vabamüürlasest aadlik Otto Friedrich von Pistohlkors. Ka mitmed teised edumeelsemad aristokraadid kasvatasid oma järeltulijad just Phil­antropini eeskujudel. Siit võime vedada otsese liini aga eestlaste ärkamisaega. Nii võib olla inimarmastuse kooli ideoloogiat vaadeldes paranoiline ning näha üleilmset vandenõud, kuid ka õnnelikult tõdeda, et mõnikord suudab hariduse levitamine maailma tõepolest paremaks teha.

 

Püha paik paremale minale

 

Folklorist Aado Lintrop leiab: “Park on eraldamise kaudu eriliseks tehtud ruumiosa, ideaalse või ajatu maailma omamoodi projektsioon meie ebatäiuslikku argiilma, mõeldud seda ja selles viibijaid ülendama ning jumalatele lähemale viima.” Ta selgitab, et sageli ühendab soomeugrilaste looduslikke pühapaiku see, et nad on mõtteliselt või tegelikult piiratud alad, kuhu ­argitoimetustel asja pole. Neis valitsevad teistsugused käitumisreeglid, ei tohi puid langetada, maad kaevata, seeni korjata, käratseda vms, mis muudab need kohad parkidega päris sarnaseks. Kui uskumuste muutumisega on sakraalne keskkond kadumas, siis parki meenutava, kuid niitmise abil pügatud ning liigiliselt “tihendatud” arhailise ning isamaise maastikutüübina võib nimetada puisniitu.

 

Hiite kõrval pole tänagi oma erilist aurat kaotanud mõisapargid. Põhjuseks nii maastiku muudatuste mastaapsus kui ka uhkete rajatiste tegemise ajaline lähedus – mõisaorjusele pani lõplikult piiri alles Eesti vabariik. 

 

Võib nõustuda Mart Külvikuga, kelle meelest võis talumees parki jõudes tunda, et oleks sattunud justkui välismaale. Mõisapark võis pakkuda ka magusvalusaid keelatud rõõme, mida äratas seal salamisi viibimine. Kirumisest hoolimata järgiti esteetiliselt mõisnike eeskuju, järele aimatud vormide kõrval saadi parkidest taimeseemneid ja -istikuid, nagu üpris hiljuti hangiti neid võimaluse korral piiri tagant. Ka ­tänaseks taluõuedelt nii omased võõrpuud kasvasid esmalt ikka mõisaparkides ja -aedades.

 

Park pakub nüüdki erinevaid identiteete, rännakuid minevikku ning tulevikku. Külvik: “Siin heiastuvad tulevikuideaalid – lootus, vabadus, vendlus, viljakus, küllus. [–] Pargis saab suhelda ka teise ilmaga. Eesti kalmistukultuur on seotud metsa, pargi ja puudega ning seetõttu on meie suhted esivanematega juba sellest vanusest, kui veel vanaema meid käekõrval surnuaeda kaasa võttis, seotud pargimaastikuga.”

 

Linnaloodus

 

Linnastumine on viinud kohati ka naiivsevõitu taotluseni lepitada tehnitsistlik “võõrandunud” keskkond loodusega. Potipõllunduse, suvilate ning aedlinnade ristandi – valglinna kärbumist oleme kogenud nüüd ka oma naha peal. Ilmselt viitab see, et harjumuspärastest mugavustest ja hobidest loobumata tagasiteed metsa enam pole. Sobivam oleks vahest mobiilne, mitmekesine, kuid siiski parajalt hõre ning rohealadega pikitud linn.

 

Kui mõisapark vastandus looduse stiihiale ning oli justkui taltsutatud loodus, siis linnas vastandub park eelkõige inimkätega loodud rajatistele, mis aga ei ole ilma inimliku hoolitsuseta võimelised jätkuma. Maastikuarhitektuuri õppejõud Mart Hiob tajub siin lausa elu mõtet: “Linnaloodus on inimesele justkui meeldetuletus meie kuulumisest elu ringkäiku, mida oleme püüdnud mõjutada lugematute abivahenditega, saavutamata siiski enamat kui mõnekümneaastast täiendavat vanaduspõlve. Kas oleme endale ka selgelt teadvustanud, mis me seejuures kaotanud oleme?”

 

Professor Kalev Sepp rõhutab, et maastik ei sisalda mitte ainult puid, põõsaid, künkaid ja orge, vaid ka mälestusi, legende, jutte, tavasid. 

 

Riisumise ning restaureerimise kõrval tuleks püüda ka jäädvustada kiirelt kaduvaid mälestusi. Kui pole minevikku, lugu, siis kaob ka igasugusel taastamisel sisu. Keskkonnaesteetik Kaia ­Lehari: “Park on looduse ja kultuuri kohtumispaik. Park on kogemuste väli, pargikogemus ühendab ja täiendab meie tajuvõimeid, mälu, teadmisi ja kujutlusvõimet.”

 

Vt pilte

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!