Uudised ja artiklid

Rasmus Kask: Linnaplaneerimine ja inimeste heaolu

Postitas: Sirle | Kuupäev: 10/02/2009

Allikas: Elukeskkonna Leht 25.11.2008

Linnaplaneerimisest ja inimeste heaolust rääkides meenuvad kõigepealt sellised märksõnad nagu parandamist nõudev turvalisus, tüütud ummikud, napp haljastus, auklikud teed, vaidlused Vabadussamba ja Sakala keskuse ümber ning - veel mõni aeg tagasi - ohjamist vajav kinnisvaraarendus. Paljudele tuska tekitavate probleemide alt kumavad aeg-ajalt läbi ka kergliiklusteede rajamine, kasvav huvi mereäärse ala väljakujundamise vastu, uute trammiteede projekteerimine jmt asjalikud ettevõtmised. Samuti ei saa väita, et probleemidega ei tegelda. Vähemalt on jõutud nende teadvustamiseni. Küll aga on harvad juhud, mil neid kõiki püütaks praktikas koondada ühe katuse alla - näiteks avalik ruum - ning käsitletaks ühtse tervikuna.

 

Jalgupidi kinni asfaldis

 

Ma ei hakka siinkohal pikemalt peatuma linnaruumi, arhitektuuri, avaliku ruumi ja planeerimise hetkeolukorral ega probleemidel Eestis, sest asjakohaseid artikleid on viimaste aastate jooksul ilmunud päris mitmeid. Pigem tahaksin pöörata tähelepanu paarile üldisemale küsimusele. Esiteks ei maksa sugugi arvata, nagu tegutseks planeerijad või arhitektid pahatahtlikkusest või sisemisest õelusest ajendatuna - süüdlaste otsimine on praegusel juhul tarbetu ja tulutu. Probleemiks on idee paremast, mis tugineb arusaamal pidevast konfliktist indiviidide ning indiviidi ja ühiskonna vajaduste vahel ja otsib universaalseid fikseeritud lahendusi, enamasti füüsilise ruumi kujundamise kaudu.

 

Näiteks jääks praeguste arengusuundade jätkudes linnaruumi turvalisus minu kujutlustes kuhugi Huxley «Hea uue ilma» ja Orwelli «1984» vahepeale. Kahtlemata on see palju keerulisem ja pakilisem küsimus, kuid ka ohutuse puhul tuleks vaadata kaugemalt ja kaugemale kui ainult tänavavalgustus, põõsastike väljajuurimine ja uute kaamerate paigaldamine. Kõige odavamaks ja tõhusamaks turvateenuseks on ja jääb hooliv kaaskodanik. Mõnikord nähakse selles teineteise teadmise tasandil toimivas turvatundes isegi üht peamist võimalikku põhjust, miks inimesed eelistavad keskusele suletud äärelinnu. Sulgutakse mitte niivõrd välise eest, vaid sissepoole, kogukonda.

 

Teiseks võib - liigse üldistuse arvel - väita, et praegune planeerimine eelistab läbiproovitud ja kergemini teostatavaid lahendusi ning väldib teemasid, mis ei mahu sellesse raamistikku. Enne rattateede ehitamist peaksime lisaks ratturite arvu ja teede kasutussageduse teadmisele püüdma mõista, milliseid teid ratturite enda meelest vaja on - sirgeid, kurvilisi, eraldi autoteest või hoopis muudel kriteeriumitel põhinevaid. Teisisõnu öeldes tuleks lähtuda rattaga sõitmise ja ratturite soovide eripäradest, ja alles pärast nendega tutvumist joonestuslaua taha asuda. Praegu aga planeeritakse rattateid sageli samade põhimõtete alusel nagu maanteid, jalakäijate radasid või nende kahe hübriidi, ning tulemused liiguvad pahatihti heaolust eemale. Tihti ei saagi teede rajamisega jalgratastega liiklejate olukorda parandada. Näiteks kohtades, kus teid veel ei ole ning autoliiklus on liiga tihe, võiks lubada sõita ka kõnniteedel, mis praegu on liikluseeskirjade järgi keelatud.

 

Heaolu määratlematus ja sellega toimetulemine

 

Planeerimises on levinud arusaam, et heaolu peitub ühe või teise objekti või ruumi omadustes (ilus, mugav, turvaline jne), mitte indiviidi kogemusel sellest, mis on hea. Avaliku ruumi puhul avaldub see tendentsis esitada küsimus, milline on hea (või halb) avalik ruum, harvemini küsitakse, milline ruum on avalikkusele hea. Linnageograafias ja urbanistikas on tänapäeval hoopis küsimused, mis teeb ühest ruumist avaliku ja teisest mitte, ja mida inimesed ruumi avalikkuse juures hindavad.

 

Avalikku ruumi käsitletakse muu hulgas omalaadse linnalisi objekte ja nähtusi ühendava Gestalt-kvaliteedina: muusikana, mis tekib nootidest, kuid mida ei saa taandada ühegi üksiku noodi omaduseks. Kuigi see võib tunduda juuksekarva lõhkiajamise või sõnade väänamisena, sõltub planeeringu lõpptulemus otseselt lähtekohast, kust asi liikvele läheb. Nii liigub rõhuasetus avaliku ruumi olemuse otsingutelt kasutuse mõistmisele. Väärtuslikuks muutub mitmekülgne ja loov kohtade kasutus, isiklik suhe kodupiirkonnaga, ning avaneb võimalus arvestada kõige sellega, mis tavaliselt jääb standardhälbest vasakule ja paremale poole graafikut või sellest üldse väljaspoole. Enam ei tuleks rääkida, millist avalikku ruumi on vaja, vaid mida kõike avalik ruum võimaldaks.

 

Kuidas siis käsitleda küsimusi, millele kohta me teame juba ette, et sellele pole üheseid vastuseid? Pole üht tabletti, mis kõik heaks muudaks, ja kui ka oleks, siis ma isiklikult hoiaks sellest eemale. Püüan järgnevalt üksikute aspektide ja näidete põhjal pakkuda omapoolset erapoolikut lahendust keskendudes endiselt avalikule ruumile.

Esimene oluline aspekt on tunnistada, et me ei tea väga hästi, millises vahekorras on planeeringud (seadusandlus, protsess, reaalne ruumikujundus jne) isiklikul tasandil kogetud heaoluga. Üks võimalus on hakata lähenema avalikule ruumile terviklikult näiteks läbi vastava teemaplaneeringu ja/või riikliku linnapoliitika (ingl k urban policy). Tuleb mõista, et väljaspoolt võetud näidetest võib õppida, aga rakendusliku suunitlusega uuringuid tuleb teha ka kohapeal, kaasates protsessi kohalikud omavalitsused, kodanikud ja muud huvirühmad. Praegu plaanib ainsa Eesti linnana koostada avaliku ruumi teemaplaneeringut Kuressaare, ja selle lähtekohti on pakkunud ennast välja töötama MTÜ Linnalabor.

 

Eesti Kultuuriakadeemia urbanistika õppejõud Volker Eick´iga on öelnud: «Tuleviku linnaehitus ei tohi hea elu norme ette kirjutada, vaid peab lakkamatult tegelema heakskiidu ja mitmekesisuse eetika ja väljendusviiside uurimisega». Oluliseks sammuks on näha mitte tüütuid konflikte, vaid võimalusi koostööks ja mõistmiseks eri tasandite vahel, mida saa ilma meelevaldsete lihtsustusteta taandada üheks üldkehtivaks vaatenurgaks. Avaliku ruumi võti on probleemide lokaalne ja kaasav lahendamine. Mul on väga raske uskuda, et inimesed ei huvitu oma keskkonnast, nagu tihti väidetakse, sest oma uurimustöö käigus intervjuusid tehes olen kogenud hoopis vastupidist. Meil puudub harjumus mõelda ja rääkida ruumilistes terminites seoses heaoluga, sest avalik ruum pole olnud piisavalt avaliku arutluse all.

 

Loodan, et ehk kunagi inimesed mõistavad ja tunnevad, et avalik ruum ei kuulu linnale, vaid neile. Kuulumise all ei pea ma silmas mitte omandit, vaid hoolt, vastutust ja rõõmu. See kuuluvustunne võikski olla avaliku ruumi heaolu uueks kriteeriumiks, mida teostada on kindlasti palju raskem, kuid kaugeltki mitte võimatu. Linnaliste piirkondade arendamise rahastamist saab ainult tervitada.

 

See on esimene suurem ametlik samm avaliku ruumi olulisuse tunnistamisel. Arvan, et heaolu seisukohast polegi niivõrd oluline, kuhu see ressurss täpselt paigutatakse - tänavamööblisse, kergliiklusteedesse või haljastusse. Tähtis on, mil viisil seda tehakse. Muutus mõtlemises on palju olulisem kui mõned kilomeetrid teed.

 

Rasmus Kask on Linnalabori arhitekt

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!