Uudised ja artiklid

Ruumist ja väärtusest

Postitas: Sirle | Kuupäev: 27/05/2009

Kas ruum võiks olla Eestis väärtuseks? Tegelikult on Eestis palju ruumi. Ruumi pärast eriti ei kakelda. Kellel on kitsas, saab alati taganeda, n-ö teistele ruumi tehes. Ruum on justkui alati ja tasuta olemas olnud. Miks me siis peaksime pidama väärtuseks seda, mida on nõnda palju?

 

1. oktoobri 2008 Postimehes on tsiteeritud vabariigi haridusministri seisukohta: „[…] Eesti lapsed ja noored vajavad  eraldi väärtuskasvatust. [...] noore inimese kõlbelise arengu suunamine on eriti tähtis just praegusel ajal, mil kiirelt muutuv elu nõuab noortelt üha suurema hulga valikute ja otsuste tegemist. […] on plaanis luua väärtusarenduse programm nimega „Eesti identiteet: ühiskonna väärtusarendus 2009-2013”.“

 

Väärtuste hoidmine ja arendamine ongi riikliku programmi loomise põhjus.

 

Sealsamas on ka üles loetletud Eesti väärtused, mis on kolmes kategoorias; kui me jätame kõrvale moraalsed ja sotsiaalsed väärtused, siis kultuurilisteks väärtusteks on kuulutatud keel, kombed, traditsioonid ja mälu. Siia nimekirja ei kuulu ruum, ruum kui väärtus.

 

Mis on siis Eestis väärtusteks?
 
Väärtuslikuks on peetud läbi aegade hoopis pinda, seda kahemõõtmelist mõistet, mida poeetiliselt nimetatakse pühaks Eesti pinnaks, isamaaks… Selle nimel on piire tõmmatud, naabritega tapeldud ja sõdu peetud. See on olnud ja ilmselt jääb pikaks ajaks rahva jaoks suureks väärtuseks. Piirid ja piiriküsimused on geograafide ja poliitikute üks põhilisi mängumaid. Isamaa kaitseks on loodud kaitseministeerium koos kaitsejõududega ja kuni kõige viimase ajani on nende põhiline eesmärk olnud füüsilise territooriumi kaitse. Uudsena tuleb kaitsta nüüd ka virtuaalset Eestit, aga see on täiesti omaette teema.

 

Kuid on teisigi väärtusi, mille puhul ei esitata küsimusi, kas neid kaitsta või mitte. Meie ajalugu ning pärandina jäänud maastik ja ehitised on riikliku kaitse all, sest me leiame, et sellega saab hakkama ainult piisavalt võimu omav riiklik struktuur, kellele on antud otsustusõigus ja -kohustus.

 

Väga väärtuslikuks peetakse Eestis ka loodust. Loodushoiu ja -kaitse põhitõdesid õpetatakse lastele juba algkoolis. Et loodust hoida, ei saa me läbi riikliku keskkonnaministeeriumita, kelle otsused on kohustuslikeks ka kohalikele omavalitsustele. Nende suurte ja oluliste asjade hoidmiseks on loodud hästitöötavad ja loodetavasti targad riiklikud ametkonnad.

 

 Kui me midagi väärtustame, siis teeme ka kõik, et väärtused ei häviks, vaid võiksid kesta ja isegi areneda.

 

Kas ruum võiks olla Eestis väärtuseks?

 

Tegelikult on Eestis palju ruumi. Ruumi pärast eriti ei kakelda. Kellel on kitsas, saab alati taganeda, n-ö teistele ruumi tehes. Ruum on justkui alati ja tasuta olemas olnud. Keegi pole teda ise teinud, see on olnud alati "antud". Miks me siis peaksime pidama väärtuseks seda, mida on nõnda palju?

 

 On teoreetilisi seisukohti, mis väidavad, et ruum muutub kaasaegse majanduse võtmesõnaks, sest vabaturumajandus on sunnitud suunama oma tähelepanu ruumilisele organiseerimisele ja peab hakkama kujundama meie elamusi ja kogemusi. Seda mängu võiks nimetada ka elamuste ökonoomikaks, milles arhitektuur võib saada ühe võtmerollidest. Arhitektuur suudab kujundada ja nähtavaks muuta ruumi (milles ju toimuvadki selle mängu etendused) ning luua identiteete läbi materiaalse, ideoloogilise ja sotsiaalse koe põimimise.

 

Siinkohal oleks paslik tsiteerida Charles Landry ühte ilusat väidet, mida ma lugema juhtusin ja mis ütleb, et linnad on kõige keerulisemad ja lihvitumad artefaktid, mille inimesed on välja mõelnud, vorminud ja loonud.

 

Isegi viimastel aegadel siin Tallinnas toimunud visioonikonverentside sõnavõttude alatoon on olnud igatsus meeldivate kogemuste ja linnakeskkonna kvaliteedi järele, mis peaks suutma kinni hoida siinseid nn talente ja neid võõrastelt maadeltki juurde meelitama. Tõsi, talente saab meelitada ka Easyjeti, TGV, arenenud netikeskkonna ja megaüritustega, kuid pikas perspektiivis neist ei piisa.

 

Järjest olulisemaks muutub ruumi kvaliteet, tema võime luua inimlikke suhteid, tekitada uusi meeldivaid elamusi ja tundeid, mis ei ole pealesunnitult ühevalentsed, vaid sarnaselt kunstiga omavad lõpmatuna näivat kvaliteeti.

 

Vaja oleks selgelt defineeritud, inimesekeskset, emotsionaalselt laetud, spetsiaalselt projekteeritud uut tüüpi avalikku ruumi.

 

Kui me räägime ruumi väärtuslikkusest ja selle tajumise võimest, siis me peame nägema vaeva, et otsida ja välja töötada teistsugust, uutele narratiividele vastavat avalikku ruumi. Kuna avaliku ruumi väljatöötamiseks pole valemeid ja ruumil võiksid – nagu eespool öeldud – olla kunsti tunnused, on selle täpseid parameetreid raske defineerida. Mis aga ei tähenda, et me selle otsimisest ja väljatöötamisest (ka olulisel määral intuitsiooni kaasates) loobuma peaksime.

 

Tegu on tõepoolest prioriteetide ja tähtsuse seadmise küsimusega. Kui muinsusväärtusi ja loodust on igaüks näinud ja isegi käega katsuda saanud, siis ruum on abstraktne, seda justkui ei olekski olemas. Kus see siis on ja mismoodi välja näeb? Mis väärtuslikku selles ikka on? Ja nagu eespool öeldud, Eestimaal ju ruumi jätkub…

Las tegeleb selle keskpärase asjaga kohalik omavalitsus, olgu otsustamine rahvale lähemal, ise vaatavad, mida teevad…

 

Ruumiliste otsuste dramaatika seisneb selles, et otsuste hind on väga suur ja nende mõju äärmiselt pikaajaline. Tänased otsused avaldavad mõju alles viie või kümne aasta pärast. Tänased kitsaskohad ja probleemid on sündinud kümne aasta tagustest otsustest. Kohe ei saa midagi muuta. Tõsi, üldiselt on juhtumas see, et kunagi igavesena planeeritud ehitiste tegelik aeg saab vahel paarikümne aastaga ümber. N-ö käive kiireneb ja vahel päris uuena tunduvad, kuid füüsiliselt ja ka moraalselt vananenud ehitised asendatakse rohkem aja nõuetele vastavate uutega (mis ei tähenda seda, et me ei peaks meile olulisi ehitisi tervikuna hoidma). Muutumisprotsessi pole lihtne seisata.

 

Mis võiks olla kõige selle õige määr, oleks sisuliseks küsimuseks ka muinsuskaitsele ja mitte ainult talle. Ei saa ju tõsiselt väita, et Tallinna vanalinn oleks seesama, mis ta oli kuldsel Rootsi ajal või isegi sada aastat tagasi. Linnaehituses kehtib paratamatult n-ö palimpsesti printsiip ja seda isegi vanalinnas, mis on ju praktiliselt muuseumiks muudetud. Seda museaalset territooriumi tahetakse laiendada ka vanalinna mõjupiirkonda – see on ju ainult revääri laiendamise küsimus. Elavat linna ehitades pole võimalik jätta reageerimata aja muutustele, intensiivsuste teisenemistele ja globaalsele konkurentsile.

Kui ruumi käsitleda klišeeritud skeemide alusel, saab sellega lihtsalt hakkama – kõik on juba olnud, tuttav ja jääb edasi nõnda. Kuid asjade keerulisemaks minnes – ja ma väidan, et praeguses üleminekuaegses ajas, kus inimestevahelised seosed ja suhted frakteeruvad ja mobiilsused voogudeks võimenduvad, nii tõesti ka juhtub – ei saa enam toetuda kunagi valmismõeldud mõtetele, vaid tuleks kasutada oluliselt isikupärasemaid lahendusi.

 

Keeruliste ruumiliste otsuste tegemisel ei aita ei poliitikute kavalus ega teadlaste tarkus, kõheldes võiks loota hoopis tegijate tarkusele, intuitsioonile ja loomingulisusele.

 

Ja siin me jõuamegi küsimuseni, et kui me üldse ruumiga tegeleme, siis mis on need võtted ja parameetrid, millega me suudaksime tungida ruumi loomise olemusse?

Võib-olla peaksime vastama alltoodud küsimustele.

 

Mis on koha kontekstist (ka sotsiaalsest) lähtuv loogika?

Mis võiks olla koha ruumiline idee või kontseptsioon?

Mis võiksid olla loodava ruumi kvaliteedid ja väärtused?

 

Kui me oskame kõikidele nendele küsimustele vastata, alles siis oleme asunud väärtustama meie käsutusse antud ruumiosa seda raiskamata. Ning mõistmata mängu ilu.

 

Viimastel aastakümnetel on vastuseid otsitud erinevatest allikatest ja lähenemistest.

On arvatud, et vastuseotsija võiks olla ühiskonna oluliste sotsiaalsete väärtuste kandja, mõneti tehniline töötaja, kes suunab oma oskustega ühiskonda õnne poole. Või siis poliitiline, sotsiaalset koherentsust otsiv figuur või nn teadjamees, kes ei taha jälle kuidagi olla seotud poliitikaga, või matemaatiline modelleerija.

 

Või süsteemianalüütik, kes loob võrgustikke ja juhib kaose tagasi tasakaalupunkti.

Või suudetakse asju juhtida läbi uudse kommunikatiivsuse, mis peaks olema interaktiivne ja „kollaboreeruv”.

 

Muidugi on selline sotsiaalset suhtlust kaasav, ruumi loov ülesehitus selgelt poliitiline.

Või peaks ruumiga tegelema kompleksselt, äärmusliku näitena isegi silmas pidades, et vahest ei ole sõna „ruum” enam nimisõna, vaid muutub tegusõnaks, mis viitab pidevale liikumisele, teisenemisele, ebastabiilsusele… (Jean Hillier, Helsinki, sept. 2008).

 

Nendele küsimustele peaksid vastama ka institutsionaalsed ühiskonnaosad, kellel on õigus ruumilisteks otsusteks. Kas neil on aega sellega tegeleda, kas ka üldsus peaks sellest osa võtma? Kui jah, siis kuidas?

 

Kuna me ei saa midagi ruumis käigu pealt muuta, ei saaks me endale lubada luksust sellele mitte tähelepanu pöörata. Oluliste asjade puhul peaks ühiskondlik debatt olema pidev ja selleks oleks vaja õiget metodoloogilist alust. On vaja kohta, platvormi, foorumit, kus asju arutada ja visioone läbi vaielda. Mida rohkem on avalikkust informeeritud ja kaasatud, seda vähem oleks põhjust dramaatilisteks netikommentaarideks („laske kõik linnaehitajad ja majategijad maha“).

 

Avalikkuse kaasamisele on raske vastu vaielda, kuid on ka selge, et soovikontsertide põhilised laulud Eesti Raadios on „Valged roosid” ja „Hirv ojal joob…”. Kui keegi veidrik peaks tahtma ka Pärdi muusikat, siis peab olema ühiskondlik struktuur, kes suudab seda veidigi selgitada. Selle tööga ei ole meil seni hakkama saadud – muidugi vastuseks sõim pärdilikkuse puudumise kohta ruumilistes asjades. Kuid õige pole ka imet ja õnnelikku juhust ootama jääda, vaid peaksime järjekindlalt selles suunas liikuma. See tähendaks asjade tõlkimist arusaadavasse keelde ja veel tundmatute ilmingute vastuvõtu julgustamist, sest kui seda mitte teha, siis ei tule nad ju kunagi – ikka ainult vanad ja äraproovitud asjad.

Aga meil räägitakse ju innovatsioonist ja loomingulise kihi kinnihoidmisest. Seega, avalikkust on vaja kaasata, et keegi ei saaks ruumi endale usurpeerida. Kuid seda ei saa teha poliitilise propaganda populistlikkusega.

 

Kaasatud avalikkuse abil tuleks meil tegelikult avaliku ruumi struktuuri ja kvaliteeti muuta, teha see jätkusuutlikumaks. Luua meile kodu, koht, kus me tahame elada ja kuhu tahame alati tagasi tulla.

 

Mis teeb aga mingi linna meeldivaks?

 

On muidugi hulk vastuseid (mis kehtivad just täna, aga ei pruugi kehtida eilse ega ka homse kohta): intensiivsus, vabameelsus, loomingulisus, uut tüüpi inimlik linnaruum. Ka rohelus (ainult mitte esimeste arvelt). Võime luua olukordi osavõtuks, mitte ainult pealtvaatamiseks – participation not observation (seega sportige ise, selle asemel et õllepurk käes staadionile vutti vahtima ronida). Erandlikkus ja rikas kultuuripärand võimaldab identifitseerumist.

 

Kuid kõige tähtsam on ikkagi ruumi kvaliteet, mis algab teie koduõuest või trepikojast ja lõpeb Eesti maastikuga. Eestlaste ruumitunnetus on taluarhitektuuri luues tuhandeid aastaid äärmiselt täpne ja sensitiivne olnud. Need maastikusse sulanduvad ja oskuslikult ruumi haldavad hoonekooslused ei vaja kiitmiseks pikki traktaate. Kuid linnaelu tundub meile ikka veel kuidagi võõras olevat, me alles nagu õpiksime tihedamas keskkonnas elamist. See õpe on vaevaline ja tulvil tõsiseid vastuolusid. Vaevalt saab väga üheselt kedagi süüdistada.

 

Muidugi on ju nii lihtne öelda, et kõiges on süüdi ahne arendaja või keskpärane või tavaliselt ju nii andetu arhitekt, kes jonnib haritud eksperdi nõu kuulda võttes. Pigem tuleks vaagida struktuurseid muutusi, mis saaksid toetuda ühiskonna vaimse eliidi kaugelenägelikele visioonidele, mis kardinaalselt erineksid poliitikute 4-aastase tsükliga „vaimsest uuenemisest”.

 

Miks me ikkagi ei taha või ei oska ruumi väärtustada?

 

Võib-olla pole meid selleks õpetatud? Äkki me loodame, et asjad meid ümbritsevas keskkonnas sujuvad iseenesest. Võib-olla aitab ajaloo ja looduse väärtustamisest,  keelest ja kommetest. Kuid tõenäoliselt lähevad asjad siin maailmas järjest keerulisemaks (vaadake või majanduses toimuvat ja teatud suurte maailma ülevalhoidvate jutustuste tühjaksjooksmist). Ja meil ei jäägi muud üle, kui olla järjest targemad ja loomingulisemad.

 

Kui me oskame kurta oma elukeskkonna degenereerumise ja allakäigu üle (kuulake seda hala klaasist ja betoonist), siis tuleb meil tahes-tahtmata väärtustada ruumi kui maailma mõistmise ja ülesehituse üht põhikategooriat. Keegi teine ei tee seda meie eest. Püüda välja rabeleda Eesti kultuurile nii omasest suletud ringist, kus väärtussüsteem on teatud ajaloolistel põhjustel olnud keele-, laulu- ja teatrikeskne.

Kuidas me saaksime oma väärtushinnanguid muuta? Pannes ennast aru saama väikeste mentaalsete nihete suurest tähendusest. Need, muuseas, võiksid meid viia lähemale loosungile, mida hakkab kasutama EXPO 2010 Shanghais: better city, better life.

 

Tooksin lõpetuseks paar minule vägagi arusaadavat näidet ruumilise tunnetuse ja mõtlemise olulisusest.

 

Mulle lähedalseisev isik, arst (kardiokirurg), kes ühena vähestest Eestis lõikab südant, kirjeldas mulle, kuidas ta enne igat operatsiooni peab väga selgelt ette kujutama südame lõikamise ruumilist kulgemist. Selle arsti ruumilisest ettekujutus- ja nägemisvõimest sõltub patsiendi elu.

 

Teine näide toetub ühe tuntud advokaadi ja õigusteadlase kirjeldusele, kes väitis, et seadusi tehes hakkab asi talle selgeks saama alles siis, kui ta suudab eri paragrahve ruumilise süsteemina ette kujutada.

 

Kahemõõtmelisusest ei piisa.

 

Ruumil on väärtus – seda tahaks öelda haridusministrile.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!