Uudised ja artiklid

Ike Volkov: Seest tühjad linnad

Postitas: Sirle | Kuupäev: 24/01/2010

Ike Volkov

 

Arhitekt Ike ­Volkov nendib, et linn on organism, mis on seest tühjaks valgumas. Kuidas linna süda uuesti tuksuma aidata?
 
Linn. Mis asi see on? Miks see tekkis? Tekkis ilmselt kulude optimeerimise tahtest. Leiti, et seltsis on julgem ja tugevam. Seltsis saab ülesandeid jagada, valitsejaid valida ja end paremini kaitsta.

Linnad tekkisid parimasse kohta – laevatatava lahe servale, turvalisele kõrgendikule, jõe suudmesse, kaubateede keskmesse – kohta, kus on kasulik ja hea. Mida imetleme? Tähtsaimat ja vanimat linnas: losse, kindlusi, kirikuid – suurte valitsejate ning Jumala auks ja tahtel loodud komplekse.

Uhkus ja ilu on ju ideoloogia teenistuses, selle tarvis koondati ressursid. Rajati Püha Kojad, puhta idee ja puhta kunsti sümbolid. Sajandite vältel tahuti kivisse ideaali, harmooniat, ka võidupaatost – on ju arhitektuur süntees kunstist, tarkusest, käsitööoskusest, majanduslikest võimalustest ja oludest.

Teede ristumiskohta, linna suurima väljaku serva ehitati Rae Koda – koos oleku ruum neile, keda valiti valitsema, otsustuste rasket koormat kandma.

Võõrast linna külastades uurime ju ikka – kus asub Raekoja plats. Sest seal peaks kihama elu, seal asuvad kõige kaunimad majad, seal on linna süda, linna sümbol.

Seal tuleb taas esile arhitektuuri võimsus, koondav jõud, sümboolne tähtsus.
Linna on suhtutud mitmeti, selles on nähtud kõigi hädade allikat, aga samas on seda kui sotsiaalset nähtust poetiseeritud ja ülistatud.

Linn on sünnitanud oma kultuuri, oma kunsti, oma ellusuhtumise. Kui asuti Rio de Janeiro uue linnaosa massiivset projekti ellu viima, taipas autor äkki, et selle tänavail ei kõla iial sambarütmid. Alati peame millelegi lõivu maksma.

Inimene identifitseerib end kindla koha, ruumiga. Tekivad tuhanded seosed, mis loovad kodutunde. Arhitektuur on ruumikunst, see ümbritseb meid kõikjal, see loob ruumi, kuna teised kunstid seda vaid modifitseerivad.

Ehituskunsti õitseajad langevad ühte kõrgetest ideedest kantud üldkultuuri tõusu aegadega. On ju arhitektuur ühiskonna võimaluste ja kultuuri kehastus. Sajandite jooksul tekkinud linnas on igal sammul midagi huvitavat, eri ajastud täiendavad teineteist, tekivad mälestused, müüdid, legendid. Hooned ja füüsiline ruum aitavad inimmälul luua sidemeid läbi aja.

Tallinna sümboliks on meri. Kunagi hulkusid nendel aladel ürgveised ja meri tagus vastu Toompea nõlva. Siis jõudsid mereni rändrahvad ja püstitasid kõrgemale kohale püstkojad. Rahva tulekust, nende jalajälgedest tekkisid rajad ja teed, tänavad, tekkis asula struktuur.

Tallinn on ilus linn, meie endi, inimeste tehtud. Seal, kus kunagi olid püstkojad, on nüüd elamud, kindlused, magistraalid, pilvelõhkujad.

Linn on kihiline – võtame või Viru tänava. Iga ajastu on sinna oma jälje lisanud, ja oleks masendav, kui meie aeg sinna midagi juurde lisada ei saaks. Mõni asi sobib oma kohale, nagu oleks see seal aina olnudki – näiteks Tartu maan­tee läbimurre, millest teame juba Eliel Saarise Suur-Tallinna projektist.

Või Tammsaare tee läbimurre, millest unistasin ajal, kui Järve metsas tolmutasid Matrossovi polgu tankid. Praegu ei kujuta Tallinna ilma selle teeta ette.

Linnaplaneerimine on kui järjepidev kulgemine, nagu lõputa tee, katkematus. Kui sulgeme oja tammiga, tekib kuskil üleujutus. Kunstlikud tõkked kallutavad asju. Kõik peab olema tasakaalus.

Vanalinn, näiteks Viru tänav, on väga eklektiline, eri mahtude ja kihistustega, seetõttu põnev. Vaid kinnistu struktuur on enamasti säilinud, seda peamegi hoidma.

Ent kas see on piisav inimväärse elukeskkonna loomiseks?

Väärtuslikemaks uuema aja Tallinnas arvatakse Pärnu maantee paremkallast, sellest pidi linna süda saama. Siin oli kunagi miljööväärtuslik puumajadega agul, porgandipõllud ja kitsekarjamaa. Peame tänama esiisade otsusekindlust ja eesmärgipüstitust, et see majakas meil ees plingib. Pea 80 aastat on möödunud. Aeg lendab, linna süda otsib kohta.

Linn valgus laiali.

Esmalt magalarajoonid. Ühiskorterid ja kööktoad vajusid minevikku. Siis põlluarendused. Unistus oma majast oli käeulatuses, pangad andsid odavat raha, tikkudest ja papist hütid kerkisid äärealadele, naabervaldadesse, sümboliseerides unistust jõukast Eestimaa talust ja iseendaga hakkamasaamisest.

Valikuid oli palju. Mõnele valijaist tundub praegu kindlasti vägagi armas Mustamäe 2-toaline korter, kust laia ilma mindud sai. Rääkimata vanalinna paksust niiskest kiviseinast ja suitsu sisse ajavas ahjust.

Ega Tallinn pole ainult kesklinn, juba Eliel Saarinen joonistas oma visioonides välja selle kikilipsu, milliseks Tallinn on praeguseks kujunenud, aga kikilipsu sõlm on nimelt kusagil siin, selle kesklinna koha peal. Tallinn on nagu Šveitsi juust, kus on väga palju tühje alasid, kus nagunii hakkab midagi arenema.

Kui pigistan silmad kinni ja mõtlen Tallinna peale, hõljuvad mu üle Saarise ja Kotli ja Habermanni ja Pordi ja Raua ja veel paljude arhitektide vaimud, kes kõik on üritanud mõtestada kesklinna, seda city’t või tõmbekeskust, mis ühel linnal peaks olema.

Kahetsusväärselt on paljud arengud pooleli jäänud, paljud kohad omandanud teise, vale ilme. Riik pani müüki endise projekteerijate maja Rävala puiesteel, mõtlemata kvartalile tervikuna, mõtlemata teiste asutuste vajadusele. Ehk võiks siin paikneda hoopis uus ringhäälinguhoone? Tallinna Ülikooli kompleks, mis iganes? TLÜ raamatukogu vajab arendamist, mitu riigiasutust vanalinnast väljaviimist.

Siin võiks midagi väärikat olla, mitte vaid elamud ja kaubanduskeskused, mis ei loo elanikele vajalikku keskkonda. Me ei tohiks unustada kunagisi linnaehituslikke aktsente, struktuuri pidepunkte. Kindlasti tuleks ka Lasnamäele asutusi viia, et rehabiliteerida saja tuhande elanikuga linna. Kui kaunid on vaated paeselt nõlvalt! Kuidas tahaks lauluväljaku lähedusse klindile mõnd riiklikult tähtsat hoonet joonistada!

Linn on protsess, arenev, muutuv, teisenev organism.

Praegune valik on meri ja mereäär, ala, kus kunagi lained loksusid ja mida praegu mõtestame. Sikutame linna keskust mööda telge, mille tekitas 30 aastat tagasi linnahall. Tallinn on ju väike, see on mitmekihiline ja üllatav tänu vaesusele, tänu suutmatusele ajaga kaasas käia, siia pudenesid vaid terakesed maailma trendidest.

Peame oma piiratud võimekuse koondama, et luua süsteem, et luua ruumiline hierarhia. Mõtteis mõlgub kultuurikilomeeter – muusikaakadeemia, TLÜ raamatukogu, kunstiakadeemia... midagi veel, kuidagi sobitub sisu poolest siia veel Nokia kontserdimaja ja teater NO99, mida Rävala puiestee poolt piirab kaitseministeeriumi okastraataed.

Küsitakse – kus on teie kaubanduse kilomeeter? Vanasti oli vähemalt Viru tänav. Mis on sest saanud? Ja miks? Ja kas seda kõike saab ka ette näha?
Veidi kindlasti. Oli ju teada, et marketid tapavad väikepoed, pagariärid ja lihakarnid, et Viru keskus suretab vanalinna kaubanduse.

Pinnad on vanalinnas kallid, juurdepääsu autoga pole, rentnikud põgenevad. Järele on jäänud kes teab mis rahaga tegutsevad merevaigu- ja suveniiripoed, kiratsevad restoranid, pooltühjad hotellid, üks toidukauplus ja paar karusnahaäri.

Hüper ja super imevad inimesed sooja hästilõhnavasse ruumi, tänavad on jäänud tühjaks, joodikutest ja kotijooksjaist ei saada enam jagu, elanikud pelgavad õhtut, korterid vanalinnas on eluasemest muutunud enamasti kinnisvarainvesteeringuks, rikka välismaalase kolmandaks elukohaks. Järjest rohkem aknaid on pimedad, prügiarved jäävad maksmata, kojamees palkamata.

Paar kinnistul tegelikult elavat perekonda vastutavad kogu majapidamise eest, kuni väsivad ja oma unikaalse elamise ja värava võtme kalli raha eest maaklerile müüvad ja edaspidi vanalinna sattudes silmanurgast piiluvad, kas kardinaid on liigutatud.

Linnavalitsus peaks looma elanikele turvalise parkimissüsteemi vanalinna äärealadele, turvalise tee koju. Vanalinn on protsent Tallinnast, pikim vahemaa alla kilomeetri. Vanalinnas elada on prestiižne, aga ebamugav ja kallis. Nii on kõikjal.

Linn ei peaks kaubanduspindu ainult oksjonitega sisustama, vaid mõtlema välja strateegia, mis oleks vanalinnale kasulik, mis toetaks neid väheseid elanikke siin, mis tooks inimesi vanalinna tagasi. Linn peaks korraldama sihtotstarbelisi konkursse. Mitte ainult jõuluturu hööveldamata lauast putkadele ja õlgedele kuusepuu all.

Muinsuskaitse hirmutas kaua aega inimesi. Aina keelud, piirangud, mis vanalinnas sundisid paljusid kas salaja tegutsema või elutingimuste parandamisest loobuma. Õnneks hakati elanikele teadvustama, et tänu säilinule on nende kinnisvara nõnda hinnaline, tänu aastasadade kihistustele kordumatu.

Lõhkudes, moonutades, mõtlematult ümber tehes hävitavad inimesed oma (kokkuvõttes aga meie kõigi) varandust. Rikastes riikides makstakse ajaloolises hoones elamise vaev inimesele kinni. Kõige paremini kaitseb meie linnade ehitusansambleid inimeste teadlikkus, oskus näha varasemate põlvede planeeritu ilu.

Aga suvel tormavad Raekoja platsi ja mereranna vahel turistide grupid. Hea, et needki (kuigi vanalinnast mere äärde on väga keeruline pääseda). Muidu äkki lahkubki linn linnast. Lähiteenust jääb vähemaks. Mugavus väheneb. Pole isegi kirjakaste, pagariärist rääkimata.

Avalikud asutused kaovad. Tegelikult info- ja suhtlusvahendid ju paranevad, maailm tuleb koju kätte kus tahes, enam ei pea keset melu trügima. Ja kui elu kesklinnas ikka väga ebamugavaks tehakse, pole probleemi. Kolitakse minema.

Rotermanni keskus ei hakka kuidagi tööle, kuigi on proovitud nii ja naa. Viru keskus, osalt ka Coca-Cola Plaza lõhkusid linna struktuuri, kesklinnast ei pääse otse mere äärde. Teiselt poolt lõikab pääsu läbi Los Angelese linna vääriv Ahtri tänav. Siin tuleb kindlasti asi läbi mõelda, et linna keskus ühes taktis ja kompaktselt areneks.

Eks mujal ilmas on linnade saatus samuti kirev.
Mõned võimsad on salapäraselt kadunud, liaanid põimivad end ümber kivisammaste, ürgmets või jõe delta haarab need enesesse. Merepõhjast leiame mälestusi.

Portlandis USA läänerannikul on all-linna eksklusiivsed ärid kinni, halvamaigulised klubid sulevad samuti järjest uksi. Ruumide hinnad on sümboolsed. Ent kuskil nurgas tegutsevad alternatiivkunstnikud, tasapisi tekib uus kontrakultuur, nende näitused ja esinemised toovad kokku teistmoodi rahvast, varsti tekib siia uus kogukond, jõukamad ärid haistavad soodsat võimalust ja reserveerivad suuremaid pindu.

Koos tuledega äride akendes saabuvad ka elanikud. Üks veidrik teeb midagi, see tõmbab ligi teisi. Eksklusiivne naaberkvartal tühjeneb. Kui piirkond muutub popiks, tõusevad hinnad, kuni tekib stagnatsioon, kuni piirkond jälle alla käib. Kuni naaberkvartalis uued horisondid avanevad.

Eks Manhattani saarel on samuti luksuskvartaleid maha jäetud, on tekkinud väidetavalt eluohtlik Bronx ja Harlem, off ja off-off-Broad­way.

Hamburgi peavaksali ümbruses ei võimaldanud fikseeritud üürihinnad panustada arengusse, kenad üürimajad asustasid boheemlased, siis emigrandid. St. Paul ja Reepebahn on küll poolpurjus turistide lõksud, ent kunagist meresõitjate loodud rikkust mäletavad vaid rikkalikud karniisid ja säilinud uksetahvlid.

Montreali ja San Francisco imeline kesklinn, samuti Toronto mitu südalinna kvartalit algavad tänapäeval hieroglüüfidega kaetud punakuldsete kaardus katusega väravatega. Inimeste puudust siin pole ja toidulõhnad on isuäratavad, aga kohalikud ajalehed elanike käes on hiinakeelsed.

Barcelona on imeilus, julge ja omapärase arhitektuuriga linn, elu käib LaRambla-nimelisel puiestikul ja linnaväljakutel. Barcelona on Antoni Gaudi, katalaani suurmehe linn.

Ja poleks olnud maailmakuulsat arhitekti, kelle katoliku kirik hiljaaegu pühakuks kuulutas, kui poleks olnud isand Güelli, sponsorit ja metseeni, rikast ja piisavalt hullu tellijat, kelle kunagine investeering 100 aastat hiljem kuhjaga ära tasub. Uudselt disainitud rannaala on suhteliselt inimtühi. Ei saa vägisi kohta popiks teha.

Sama on ka Pariisis – Pompidou’ keskuse serva pole tekkinud arhitekti mõeldud laadaplatsi või tsirkust, hoopis midagi ebamäärast. Rahvas jalutab Seine’i jõe ääres, omaaegse ilmaime Eiffeli torni ümbruses või vanades ajaloolistes kvartalites. Rahvast jagub mitmele poole, soojades maades on tänavakohvikute kultuur kõrge, meil piirdub see paarikuise õlleläbuga.

Vilniuses otsustati ehitada uus administratiivkeskus, ent mitte vanalinna kõrvale, vaid hoopis üle jõe lagunevate majadega mahajäetud linnaossa. See tõi sinna palju asutusi ja ettevõtteid, elu hakkas käima – linnavalitsuse majas on ka restoran ja mitmesugused linnaga seotud ettevõtted, sealt saab kodanik talle vajalikku informatsiooni ja teenust. Mahajäetud linnaosa hakkas arenema, üks linnaasutus tõi teisi asutusi juurde justkui katalüsaator.

Riia linn on suur ja luitunud, ilusate parkide ja korrastatud kesklinnaga, kuhu on ehitatud mitu halba maketti ja akendel on palju plastraame. Ka siin otsitakse linnakeskusele kohta, eelkõige on silmas peetud üle jõe haruraudteede ala, aga suured ehitusmahud on mitmele poole üle linna laiali paisatud, mitu arendust jäävad kindlasti pooleli. Inimesed ei tiku kvartalisse, kus kodutee ääres kasvab malts, kus pole sobivat infrastruktuuri, teenindust, tõmbekeskusi.

Tegelikult on Tallinnas veel palju kasutamata võimalusi. Tingimusi inimeste linna tagasipöördumiseks, linna tasakaalustatud arendamiseks. Kindlasti on kriisist katkutud arendajad altimad linna kui terviku vajadustele mõtlema, polüfooniliselt toimima.

Perearst küsib – kust saaks paarsada ruutmeetrit pinda polikliinikule. Kirik küsib – vaja maad pühakojale. Spordikeskuse arendaja on meeleheitel – pole piisava suurusega platsi.

Arutame riikliku tähtsusega objektide plaani. Mõned on enam-vähem valmis, mõned teoksil, mõned kavandamisel (Estonia, rahvusringhäälingu hoone, EKA, G. Otsa nimeline muusikakool – muusikakeskkool – balletikool).

Aga riigi funktsioneerimiseks on veel palju vaja, selleks tuleks luua riiklikult tähtsate objektide (teatrid, valitsemiseks vajalikud hooned, tervishoiu- ja haridusasutused, muuseumid, konverentsikeskused, näitusesaalid, kultusobjektid, militaarehitised, kalmistud jne) uuendatud kava koos mahtude kirjeldusega.

Seejärel peab riik (ja ka linn) võõrandama seni veel vabad alad sihtotstarbeliselt. Kui riik tahab mõnd ministeeriumi Paidesse viia, siis seal, kui Viljandisse, siis hoopis seal. Ja muidugi Tallinnas.

Et lauluväljaku kohale ja kõrvale ei tekiks uusi korterelamuid. Tervishoiureform ja farmakoloogia areng loksutab haiglahooneid mööda linna, mõni on sel raskel teel ka kaduma läinud – tahaks loota, et ikka asja pärast.

Need tähtsaimad hooned tekitavad enda ümber pingevälja, toovad kaasa ümbritseva ala arengu, sidususe. Ajad muutuvad, eks vajadused samuti. Kasutagem praegust aega ratsionaalselt, liitkem jõud, et tekiks sünergia, et linna keskus ei jääks tühjaks, sisutuks, monofunktsionaalseks.

Et inimesel oleks igal jooksval meetril midagi vajalikku, et tal oleks valikuvõimalusi. Et jääks mõni kauplus ka kodutänava nurgale. Hooned on 2/3 rahvuse rikkusest, neis veedab inimene 2/3 oma elust. Mõelgem nende sisule.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!