Uudised ja artiklid

Viis positsiooni arhitektuurist

Postitas: Sirle | Kuupäev: 27/05/2009

Willem Jan Neutelings

 

Willem Jan Neutelings (1959) lõpetas Delfti Tehnikaülikooli arhitektina 1986. aastal. Alates 1992. aastast on ta koostöös Michiel Riedijkiga tegelenud projekteerimisega mitmel pool maailmas. Nad pakuvad särtsaka analüüsi arhitektuurieriala hetkeseisust ja soovitusi edaspidiseks.

 

Esimene positsioon: laialivenitatud eriala
 
Mõned aastad tagasi kutsuti mind New Yorki Columbia Ülikooli tudengitööde žüriisse. See oli luupainajalik kogemus. Semestri motoks oli „paberiteta stuudio“, kus arhitektuuri peamist eesmärki kirjeldati kui võimet vältida igasuguste arhitektuursete vahendite kasutamist. Sukeldusin keset professorite ja tudengite uut žargooni. Mitte pelgalt diskussiooni jälgimine ja mõistmine oli võimatu, samavõrd võimatu oli arhitektuurist kõnelemiseks üldse mingi ühise keele leidmine. Professoritega vestlemiseks ega tudengite tööde analüüsimiseks polnud võimalik kasutada ühtki neist mõistetest, millega oleme harjunud oma 5000aastase ajalooga eriala kirjeldama. Poole ürituse pealt lahkusin kurnatult. Vaid paar kannu Amsterdami avenüül võetud õlut andsid mulle jõudu jätkata.
 
Kaks viimast kümnendit on olnud inimkonna ajaloos unikaalsed. Viimase kahekümne aasta jooksul on ehitatud rohkem hooneid kui sellele eelnenud 5000 aastaga. Ja on vägagi tõenäoline, et järgmise kahekümnega see maht järjest kasvab. Just seetõttu on rabav, et kogu arhitektuuriajaloo jooksul pole olnud perioodi, mil arhitektid sedavõrd vähe oma projekteerimise ja ehitamise viise selgitaksid. Tänapäeva diskussioonid on libisenud teemadele, mis paiknevad väljaspool arhitektuuri, või igal juhul küsimustele, millel pole mingit seost arhitekti mõjuvõimuga. Nutikas trikk on venitada arhitektuuri mõistet veelgi laiemaks, kuni see muutub juba kõikehõlmavaks, võimaldab rääkida ükskõik millest. Kuid kui venitada millegi definitsioon liiga laiaks, tekib oht jõuda millenigi, millel ei ole enam mingisugust tähendust.
 
Ole Bouman on väitnud, et arhitekti tegevust on hakanud mõjutama kõikvõimalikud uued jõud, mistõttu arhitekti positsioon on muutunud. Ma olen rohkem seda meelt, et arhitektid on väljaspool omaenda eriala piire tegutsedes selle muutuse ise esile kutsunud. Tänapäeva diskussioonide põhjal näib, et ehitatud keskkonda mõistetakse järjest enam kui mingit loodusnähtust, milles meil arhitektidena ei ole enam oma osa. Mõisted nagu geneeriline arhitektuur näivad viitavat, et hooneid ei joonesta enam arhitektid, vaid need kerkivad maapinnast omal jõul. Nii piirdutakse diskussioonides nähtuste kirjeldamisega, selle asemel et kriitiliselt analüüsida meie endi tegusid. Arhitekt osutub asuvat justkui paralleeluniversumis. Ometi ei loo meid ümbritsevat ehitatud keskkonda mitte maavälised olendid, vaid meie endi kolleegid, õpilased, töötajad. Või koguni meie ise.
 
Näib, et arhitektid on loobunud omaenda erialaspetsiifikast. Võibolla ei soovigi nad oma südamepõhjas enam kuuluda sellesse iganenud ja süngesse erialasse, igatsedes mahlakama eluviisi järele arvutivõluri, trendijälgija või rokkstaarina – valdkondades, kus respekt teenitakse ära pigem 27- kui 72aastasena (tunnustatud arhitekti parim iga).
 
Mõned arhitektid käituvad justkui ajakirjanikud. Nad näitavad meeletut hulka maailma eri paigus klõpsutatud fotosid ja teesklevad end tuletavat sellest arhitektuuri. Mulle näib, et arhitektid on viletsad ajakirjanikud. Nad estetiseerivad leitud situatsioone, võtmata mingisugust seisukohta. Hea ajakirjanik peab jäädvustama, ise tegevuses osalemata, isegi kui tegemist on lahinguolukorraga. Kuid heale arhitektile pelgalt registreerimisest ei piisa. Tema peab tegevusse sekkuma. Olukorda analüüsinud, peab ta oma teadmistele toetudes probleemid lahendama, oma oskuste abil olukordi paremaks muutma, oma kujutlusvõime jõule tuginedes uusi teid näitama.
 
Mõned arhitektid käituvad, nagu oleksid nad teadlased. Nad esitavad tohutus koguses statistikat ja teesklevad end sellest arhitektuuri välja nõrutavat. Mulle näib, et arhitektidest ei saa head teadlast. Nad kasutavad andmehulki oma tõeliste kavatsuste suitsukattena. Hea teadlane järgib andmeid kogudes rangeid reegleid, tegemata ennatlikke järeldusi. Hea arhitekt ei saa piirduda vaid andmete kokkuvõttega. Ta peab oma teadmistele toetudes olukordi analüüsima, oma oskuste abil uusi hooneid kavandama, oma kujutlusvõime jõule tuginedes uusi teid näitama.
 
Mõned arhitektid käituvad nagu arvutigeeniused. Oletagem, et nende arvutid loovad arhitektuuri. Mulle näib siiski, et arhitektid on viletsad arvutifriigid. Mingil müstilisel põhjusel genereerivad nende arvutid ainult kõveraid, mitte kunagi täisnurki. Küllap on see ikka arhitekti soov, mitte tarkvara tulemus. Hea arhitekt ei peida end arvuti taha. Ta peab oma teadmistele toetudes olukordi analüüsima, oma oskuste abil uusi projekte kavandama, oma kujutlusvõime jõule tuginedes uusi teid näitama.
 
Teine positsioon: kurttumm eriala
 
1990. aastate lõpul õpetasin ma Harvardis. Minu stuudio teemaks oli „Dekoratiivsed mustrid arhitektuuris“. Tollal ilmus arhitektuurset dekoori ja ornamenti kõikvõimalikesse kohtadesse maailmas. Isegi tõsiste Šveitsi arhitektide fassaade kaunistasid lilled ja inglid. Ometi puudus samal ajal sõnavara, mille abil sellest kolleegidega kõneleda. Mind üllatas, kuidas miski nii rudimentne nagu dekoratiivsed mustrid oli kuulutatud tabuks. See oli nagu seks 1950ndatel – kõik tegelesid sellega, aga keegi sellest ei rääkinud. Selle lihtsa arhitektuurse võtte kirjeldamiseks puudusid sõnad. Semestri algul oli keeruline selle lihtsa arhitektuurielemendi üle tudengitega arutledagi, kuid kursusetöö esitamise ajaks oli õhkkond sulanud ja tudengid rääkisid sellest rõõmsal meelel, vahetades isegi oma mustad T-särgid lilleliste vastu, märkimaks oma vastleitud vaimustust.
 
Kaasaegset arhitektuuridiskussiooni takistab usalduse puudumine kogu valdkonna ja selles peituvate võimaluste suhtes. Tõsiseltvõetav sisukas keel ja kollektiivne alus, mille põhjalt arutleda projektide mõttekuse üle, on lahustunud retoorikasse ja hüüdlauseisse, mis vaid varjavad, mitte ei võimalda tööde üle avatult ja tundlikult arutleda. Siinse sümpoosioni pealkiri – Arhitektuur 2.0 (Architecture 2.0) – on esmaklassiline näide: arhitektuur oleks justkui mingi tagurlik tarkvara, mida peab regulaarselt uuendama. Arhitektuuri enda kontekstist võrsunud ühtne keel on asendunud teistest valdkondadest laenatud terminoloogiaga, mis polnud kunagi mõeldud arhitektuurinähtusi kirjeldama. Arhitektuuri iseloomustamisel on sellised mõisted nagu voolav, seksikas ja virtuaalne kasutud. Hooned ei voola, neil ei ole sugu ning nad ei saa olemuslikult ka virtuaalsed olla.
 
Viimase sajandiga on arhitektid järjekindlalt omaenda erialast lahti öelnud nagu mõni autistlik Püha Peetrus, kes ei kuule publiku põlglikku kriiskamist. Palavikuliselt on otsitud uut ja originaalset kuskilt väljastpoolt arhitektuuri, mitte arhitektuurist endast. 20. sajandi algul kõnelesid arhitektid „elamise masinatest“, püüdes luua hooneid, mis meenutaksid laevu, lennukeid või autosid, justkui paneks pelk tahtejõud need sõitma või lendama. 20. sajandi lõpul rääkisid arhitektid oma hooneid kirjeldades risoomidest, parasiitidest või viirustest, justkui paneks pelk tahtejõud need kasvama, levima või paljunema. Hooned on rasked ja kohmakad objektid, mis seisavad liikumatult maapinnal ja mille üle valitseb gravitatsiooniseadus. Nii on olnud viimased viis tuhat aastat ja viimased kakskümmend aastat ja nii on ka järgmised kakskümmend aastat.
 
Ühtse keele puudumine on tõsine probleem igal erialal. See kehtib ka arhitektuuri kohta. Kui igaüks võtab kasutusele uue terminoloogia või kasutab asjasse mittepuutuvaid mõisteid, kui meil puudub ühine keel arhitektuurist rääkimiseks, muutub üksteisega eriala üle arutlemine võimatuks. Kui üksteisega kõnelemine muutub võimatuks, muutub ka üksteise tööde analüüsimine võimatuks. Ja kui üksteise tööde analüüsimine muutub võimatuks, siis eriala sureb. Ta sureb, kuna võimetus selle üle arutleda viib võimetusele seda hinnata. Ja kui me pole enam võimelised hindama, muutub kõik võimalikuks. Ja kui kõik on võimalik, ei ole tegemist enam erialaga.
 
Kolmas positsioon: teadmistel, oskustel ja kujutlusvõimel põhinev eriala
 
Hiljuti arutlesime büroos ühe projekti üle, kus kavatsesime kasutada põhivormina spiraali, selgitades spiraali matemaatilisi põhimõtteid kahele noorele kolleegile. Soovitasime neil end teemaga kurssiviimiseks vaadata Borromini loomingut. Pärast lõunat tuli üks neist tagasi, teatades löödult, et sellist hoonet on võimatu projekteerida, kuna meie arvutiprogrammid ei toeta spiraale. Seejärel naasis teine töötaja, kes teatas entusiastlikult, et ta oli Borrominit googeldanud ja saab nüüd kontseptsioonist täiesti aru: Borromini on Itaalia jalatsibränd, mille kingad on kauni kaarja joonega!
 
Arhitekti tööd – projekteerimist ja ehitamist – võib kirjeldada kui püüdlust, kui ilma kaardita teekonda, kus teada on vaid lähtekoht ning sihtpunkt on tundmatu. Kas me leiame meretee Indiasse? Või avastame uue mandri? Teekonna edukaks läbimiseks on vaja teadmisi, oskusi ja kujutlusvõimet. Projekteerimine tugineb nende kolme pooluse sünteesile. Need on võimsad vahendid, mida on mõnikord võibolla raske üksteisest eristada, kuid kõigi kolme olemasolu on sama oluline nagu ühe köie erinevad harud. Kaks esimest – teadmised ja oskused – on sellise teekonna ettevõtmisel väga olulised. Ilmaolude ja taevatähtede tundmine, et osata navigeerida, ning oskus valitseda purjeid ja rooliratast, et hoida laev õigel kursil. Kolmas – kujutlusvõime – viib omakorda selle ideeni, et on üldse võimalik jõuda Indiasse, kukkumata üle maailma serva alla.
 
19. sajandi Beaux-Arts traditsioonis hariduse saanud varastel modernistidel olid need veendumused olemas. Vaatamata sellele, kui uuenduslikud Mies van der Rohe pilvelõhkujaprojektid 1920. aastatel olid, oli neid võimalik tolleaegsete arhitektuurikontseptsioonide kohaselt mõista. Nad toetusid 5000aastasele arhitektuuriajaloole, mitte mingitele välistele jõududele. Miesi loomingus on olemas nii teadmised, oskused kui kujutlusvõime – materjalide ja detailide valitsemine annab tunnistust suurtest oskustest; proportsioonide ja kompositsiooni valitsemine näitab suuri teadmisi; hämmastavad söejoonistused demonstreerivad suurt kujutlusvõimet. Mul on sügavalt kahju, et meie eriala keskme moodustanud teadmised, oskused ja kujutlusvõime on murenenud. Ometi, vaadates hea arhitekti loomingut, võib eeldada, et need kõik on ikkagi olemas, kui ka arhitekt ise sellest rääkida ei soovi. Sest siis selguks, et avalikus sfääris kasutatav retoorika varjab hoolikalt tegelikke projekteerimisvõtteid, mida arhitektuuribüroo privaatsuses kasutatakse. Nii kriitikuid kui ka tudengeid veetakse ninapidi. Noorem põlvkond on juba selle kahepalgelisuse ohvriks läinud. Nad usuvad, et teadmisi on võimalik googeldada, oskused väljenduvad AutoCADi kasutamises ja kujutlusvõime on Photoshopi käsitsemise oskus.
 
Võibolla on see kahepalgelisus põhjuseks, miks Ole Bouman on täheldanud, et noorem põlvkond ei ole veel oma läbimurdeni jõudnud. Minu põlvkond õppis arhitektuuri 1970. aastatel – traditsiooniliste meetoditega, teise põlvkonna modernistide käe all. Salaja kasutab minu põlvkond neid traditsioonilisi vahendeid siiani – nägin hiljuti fotot MVRDV võrratust traditsioonilisest projektist Tokyos, mis nägi välja nagu ehtne Bakema! Sellegipoolest lõi minu põlvkond 1990. aastatel midagi hoopis muud. Nooremate õnnetus on tõenäoliselt see, et nad on esimene põlvkond arhitektuuriajaloos, kellele pole meie eriala tavapäraseid vahendeid ja sellest rääkimist võimaldavat keelt edasi antud.
 
Neljas positsioon: lahendamata probleemid
 
Viis aastat tagasi saime tellimuse projekteerida Rotterdami Lloydi kaile Laevanduse ja Transpordi Kolledži uus hoone. Naiivses usus meie eriala tervemõistuslikkusesse läksime esmalt linnavalitsusse uurima, millised linnaehituslikud reeglid selle kai kohta on kehtestatud. Meile vastati, et selle piirkonna kohta üldplaneeringut ei ole. Küsisime, kuidas on võimalik, et linnaplaneerimisosakonnal puudub planeering. Nad vastasid, et osakond pole planeeringut koostanud, kuna maaosakond pole seda neilt tellinud. Pidime üllatusest tooli pealt maha kukkuma! Probleemi lahendamiseks pakuti meile võimalust Lloydi kai planeering ise koostada, mis kindlustaks ka selle, et meie projekteeritav hoone sobitub planeeringuga. Soostusime rõõmsalt, nähes ette 90meetrise kõrghoone võimaluse kõnealusesse paika. Lõpuks otsustasime 70meetrise kasuks, et mitte näida liiga pretensioonikad. Neli aastat hiljem korraldas planeerimisosakond valminud Laevanduse ja Transpordi Kolledži hoones üüritud katusekorrusel konverentsi, kus planeerimisosakonna juhataja tunnistas mulle, et tookordsest pretsedendist on saanud standardpoliitika ja linnaplaneerimisosakond enam planeeringuid koostama ei pea. Turul kerkivad esile head ideed, mille osakond seejärel planeeringuna kinnitab. Õnneks olime 70meetrisel konsoolil, muidu oleksin tundnud, kuidas pind mu jalge alt kaob.
 
See anekdootlik lugu annab ühtlasi tunnistust samast fenomenist: ära näe oma erialaga vaeva, vaid teeskle end tegevat midagi muud. Võta projekteerimise aluseks juhuslikud välised mõjurid, mis ilmnevad justkui loodusnähtused. Räägi ebamäärast juttu, väites, et maailm on liiga keerukaks muutunud. Mängi lolli, öeldes, et sinu eriala olemuseks on loomulike arengute tabamine. Veel mitte väga ammu tähendas linnaplaneerimine toimivate linnaplaneeringute koostamist. Witteveeni või Van Eestereni aegadel pandi lihtsalt neli valgetes kuubedes meest tööle ja kolme kuu pärast oli tulemuseks linnaplaneering, mis pidas vastu viiskümmend aastat. Meile räägitakse pidevalt, et see ei ole enam võimalik. „Ajad on muutunud, härra, kõik on nii dünaamiline, et mitte midagi ei ole võimalik ette kirjutada.“ See on mõistagi rumalus, sest kui see nii oleks, ei oleks New York ega Barcelona saanud omal ajal üldse toimida. Mistõttu on mul Rotterdamile lihtne soovitus: koostage linnaplaneering! Mitte tekstijorusid ja neologisme täis aruanne, vaid lihtne plaanilahendus ehituskõrguste, tänavaprofiilide ja ehitusjoontega.
 
Nii nagu arhitektuurist ei räägita enam arhitektuurseid mõisteid kasutades, ei räägita ka linnaplaneerimisest enam planeerimise mõistete kaudu. Selle asemel, et luua elu toimimist võimaldavaid ruumilisi kompositsioone, mõistetakse linnaplaneerimise all nüüd sotsiaalmajanduslike jõudude vältimatut tulemust, mille planeerija peab vaid seadustama. Just nii juhtub, kui mõnede mu kolleegide arvates koosneb linnaplaneerimine võimalikult suure andmehulga sisestamisest arvutisse, misjärel too automaatselt planeeringu välja sülitab. Mõistagi on asi täpselt vastupidi. Linnaplaneering on ruumiline raamistik, kuhu on võimalik hetkel teadmata andmeid edaspidi jooksvalt lisada.
 
Lisaks planeeringule on tänapäeval veel niinimetatud visiooniplaneering (master plan), planeeringu keerukam sugulane, mida ei koosta mitte lihtsalt arhitekt, vaid visiooniarhitekt (master architect). Me projekteerime hetkel mitmesuguseid kolmnurkseid ja trapetsikujulisi hooneid, mis ehitatakse kunstlikult tõstetud pinnale, mille all on parkla, mida omakorda kavandab keegi kolmas, nähes ette veidra sammastega plaanilahenduse. Ja põhjus ei peitu mitte selles, et igatseksime arhitektidena selliseid kummalise kujuga hooneid luua. Vastupidi, palju parema meelega projekteeriksime nelinurkseid hooneid, mis oleksid lihtsalt maapinnale paigutatud. Me teeme seda seetõttu, et visiooniarhitekt on selle välja mõelnud ja meile ette kirjutanud. Tulemusena on peaaegu kõik need projektid kas edasi lükatud või ähvardatakse neist loobuda, kuna visiooniplaneeringust tulenevad paratamatult rahalised, tehnilised ja organisatoorsed probleemid.
 
Linnaplaneeringust on saanud probleemide sasipundar, mis on antud edasi arhitektile, kellelt eeldatakse, et ta linnavalitsuse korraldusel selle lahendab. Olid ajad, mil linnaplaneerimise eesmärk oli ruumiliste probleemide lahendamine, mitte nende esilekutsumine. Planeering kestis põlvkondi ja pidi vastu pidama ükskõik kui dramaatilised majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, selle asemel, et vähimagi väljakutse peale seda ümber vaatama ja muutma hakata. Linnaplaneerimine nagu arhitektuurgi põhineb teadmistel, oskustel ja kujutlusvõimel. Tuleviku linnaplaneerimisest peab taas saama eriala, mis lahendab probleeme ja kavandab toimivaid süsteeme, mille raames arhitekt võib lihtsalt projekteerida.
 
Viies positsioon: taustakeskkonna ja massi eriala
 
Inimesed magavad umbes kolmandiku oma elueast ja kasutavad selleks enamasti magamistuba ja voodit. Et keskmine inimkeha ei ole sajandite jooksul mõõtmetelt kuigivõrd muutunud, on keskmine voodi mäletamatutest aegadest saadik enam-vähem ühesuurune: umbes kaks meetrit pikk ja 80 cm lai. Asjaolu, et tänapäeva inimene kogub rohkem lennumiile, surfab rohkemate gigabaitide võrra või veedab rohkem aega välismaal, ei ole voodi või hotellitoa kavandamise arhitektuurset ülesannet märkimisväärselt muutnud. Aga umbes kolm aastat tagasi avastasin, et kõigis maailma hotellitubades oli järsku asetleidnud üks arhitektuurne uuendus – seintesse oli tekkinud standardse 1 x 1 cm läbimõõduga nelinurkne ava, nn andmepesa. See uuenduslik ja šokeeriv arhitektuurne ava on toonud sellise leiutise nagu traadita internet. Hotellituba näeb enam-vähem samamoodi välja nagu 100 aastat tagasi, välja arvatud välismaine internetis surfav arhitekt selles.
 
Ole Bouman on väitnud, et me seisame silmitsi uue probleemiga, mis eeldab uuelaadset arhitektuuri. Kuigi tõepoolest on üks probleem, mille ulatus pole kunagi varem olnud nii suur, siis sisuliselt on tegemist sama vana küsimusega, mis 5000 aastat tagasi üldse arhitektuuri tekkeni viis – nimelt mugava eluruumi loomine.
 
Isegi kui probleem on uus, oleks ekslik arvata, et see tingib mingite uute arhitektuursete instrumentide kasutuselevõtu, loob uue arhitektuuri või et arhitekti roll peab muutuma. Uus tehnoloogia ei anna tingimata tulemuseks uusi arhitektuurseid lahendusi. Mis eristab 19. sajandi töökoda ja 20. sajandi kõnekeskust? Töökojas istusid inimesed ridamisi liiga madala laega ruumis, vahtides nüri pilguga rütmiliselt töötavat õmblusmasinat; tänapäeva kõnekeskuses istuvad inimesed ridamisi liiga madala laega ruumis, vahtides nüri pilguga sumisevat arvutiekraani. See pole just arhitektuurne uuenduslikkus ja kindlasti pole see tunnustusavaldus neile sadadele arhitektidele, kellel pole sajandi jooksul õnnestunud parandada igapäevaelu kõige põhilisemaid standardeid.
 
Minu arvates on arhitektide ja linnaplaneerijate ees seisev võtmeprobleem tänapäeval linnastumine ja sellega seoses jätkusuutlik areng. See tähendab, et olulisimaks ülesandeks pole mitte maailma uute päikesekuningate suurushullustuse tulemusel monumentide kavandamine Dubaisse või Pekingisse. Järgmise kahekümne aasta olulisimaks ülesandeks on projekteerida mugavaid igapäevaseid eluruume miljarditele inimestele maailmas. Küsimus on harilikus, või kui soovite, geneerilises kavandamises.
 
Seetõttu on haletsusväärne möödalask, et kogu arhitektuurimeedia ja kõigi arhitektuurikriitikute tähelepanu keskendub üksnes kõige vaatemängulisematele eksperimentidele. Tundub, nagu peidaksid arhitektid, kes küllap tunnevad piinlikkust oma võimetuse pärast leida lahendus globaalsele soojenemisele, energiakriisile, ülerahvastatusele või ebakvaliteetsete elamute rohkusele, end ekstravagantsete projektide ja virtuaalsete diskussioonide taha, millel pole midagi pistmist igapäevaelu reaalsusega. Põgenedes oma kunsti eksklusiivsusesse, on arhitektid unustanud argielu tähtsuse.
 
Veelgi kahetsusväärsem on, et haridussüsteem soodustab esmase eesmärgina silmapaistvate üksikhoonete kavandamist. Tudengeid peaks õpetama projekteerima taustakeskkonda ja massi, mis moodustab 95% arhitektuursetest objektidest ja linnakoest, ning see peaks olema ääretult vaoshoitud, kuid samas kõrgeima kvaliteediga. Ja kvaliteedi all mõtlen ma tugevast materjalitunnetusest tulenevat sisukust, korrektsel plaanilahendusel põhinevat mugavust, elegantse kompositsiooni ilu. Hetkel on vastupidi. Näiteks Madalmaades on enamus uusehitistest viletsa materjalitunnetusega, ebamugav ja ärritavalt ekspressiivne. Kakskümmend aastat hullumeelsete hoonete ehitamist Rotterdamis ja siiani ei ole kujunenud linna, vaid see on jätkuvalt kogum hullumeelseid ehitisi. Hädasti on vaja tugevat linnalist taustakeskkonda. Asjaolu, et tunnustatud 72aastane arhitekt võib aeg-ajalt püstitada muuhulgas ka kummalise hoone, on lihtsalt meie erialaga kaasnev võlu.
 
Lähema kahekümne aasta jooksul on minu arvates peamiseks ülesandeks kogu maailma linnades hoonete üldise massi ja taustakeskkonna kvaliteet. See mass (95%) arhitektuursest toodangust, harilik ja argine, peab olema korralik, mugav ja elegantne. Taust – 95% linnaruumist – peab pakkuma sellele kvaliteetse aluse. Ja isegi sellises kontekstis on arhitektil võimalik vastata väljakutsele vääriliselt, lisades maailmale uusi kultuurilisi tähendusi. Selles peitubki arhitektuuri tulevik.
 
Kui otsida vastust küsimusele, mida toob arhitektuuri tulevik, siis ütleksin, et arhitektuur 2.0 on seesama vana arhitektuur 0.0. Eriala, mis tugineb 5000aastastele traditsioonidele. Eriala, mille eesmärgiks on selgete ruumiliste objektide ja lihtsate linnaruumikompositsioonide loomine. Vana ja vaevarikas eriala, kus arhitektid loovad naudinguga ja piinava aeglusega kerkivaid kindlaid konstruktsioone, mis püsivad terve igaviku. Fantastiline eriala, mille keskmes on taustakeskkond ja hoonemass – igapäevaelu kvaliteet. Eriala, mis püüdleb materiaalsuse, mugavuse ja ilu poole, nii nagu Vitruvius seda 2000 aastat tagasi arhitektuur 0.0 tarvis loodud manifestis kirjeldas.
 
Lihtsaim viis kõike seda saavutada on anda arhitektidele ja linnaplaneerijatele tagasi usk oma erialasse, nii et nad võiksid võtta tagasi traditsioonilise professionaali rolli, kasutada taas traditsioonilisi teadmisi, oskusi ja kujutlusvõimet. Sest neis peitub meie edu saladus. Neis on arhitektuuri jõud ja võimekus. See lähenemine oli edukas minevikus ja ma arvan, et see on edukas ka tulevikus.
 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!