Uudised ja artiklid

Intervjuu Karin Bachmanniga: Tee käändub seal, kus rändur pöördub

Postitas: Sirle | Kuupäev: 21/05/2010

Allikas: Roheline Värav, 14.05.2010, Juhani Püttsepp

Karin Bachmann hoiatab elutute maastike loomise eest. 

Kuidas teist sai maastikuarhitekt? 
Lapsena elasin Tartu Ropka linnaosas kortermajas, meil oli väike koer ja kass. Tahtsin saada loomaarstiks. 

Kortermaja kõrval, meie akna all haljasalal kasvas kask, istutasime emaga sinna juurde sireleid ja lilli – priimulaid. Istutustööd tehes tutvusin ühe elukutselise haljastajaga, sain aimu, et see võib olla töö. 

Keskkooli lõpetamise järel ma bioloogiasse sisse ei saanud, jäi maastikuarhitektuuri eriala, mis tol 1994. aastal oli avatud esimest korda. Läks õnneks. 

Kui palju leidub maastikuarhitekte, kes töötavad õpitud erialal? 
Neid on kindlasti kümneid. Maastikuarhitektiks saab õppida maaülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis, kus eriala nimi on maastikudisain. Tallinnas on tehnilisemad, Tartus looduslähedasemad õppekavad. Ka kunstiakadeemia magistrantuuris saab õppida linnamaastike erialal. 

Hea, et Eestis leidub mitu võimalust. Ühed saavad õpingute ajal suhelda skulptoritega, teised inseneridega, kolmandad metsameestega – tekib mõnus sünergia. 

Minule andis mõõtme juurde kunstiakadeemia, minu mõtteviis on pärit sealt. Kunstiakadeemia oli mulle boheemlik, aga kunagi ei tekkinud tunnet, et teed midagi teiste jaoks. Õppejõud olid hästi kriitilised, see pani pingutama, ja kiitusega hoiti tagasi. Vähetähtis heideti kõrvale ja kohemaid fookustati inimene olulisele. 

Vastupidiselt paljude arvamusele ei kasvatata kunstiakadeemias lillelapsi, kes tööga hakkama ei saa ja utoopilisi asju projekteerivad. 

Saime seal aru, et võime maailma muuta just sellega, mida teeme – maja, maal, skulptuur, mis tahes –, ja see on võimalus, millest tuleb võtta maksimum. 

Kas pole sõna «maastikuarhitektuur» mitte pisut petukaup? 
Gümnaasiumiõpilane kujutab äkki ette, et hakkab suurejoonelisele maastikule suuri maju sobitama, nagu seda tegi Valve Bormeister, projekteerides maaülikooli Metsamaja Emajõe oruveerule. Tegelikult tuleb tal töötada pigem aianduse alal ja parginurkades?


Minu teada tahaksid maaülikooli tulijad rohkemgi puude ja põõsastega tegeleda. See on väga tähtis, kuidas rajada parki või aeda nii, et see ei muutuks piinavaks või ahistavaks. 

Kohtame linnast linna ja ka riigist riiki korduvaid mäk doonaldseid, mänguväljakuid – kellegi teise tehtud asju, millel pole hinge. Kohti, kus puudub muu tähendus peale funktsiooni. Kohti, mis kasvavad ei millestki ja on ka eimiskid – disni ländistatud maastikud, kunstlikud keskkonnad, mis eiravad ümbrust ja on tihtipeale tarastatud, et sees püsiks illusioon millestki. Suusarajad kõrbetes – absurdsed sünteetilised kohad. Disniländistatud keskkondadest on kirjutanud Edward Relph juba 1970. aastatel ja see teema muutub minu meelest järjest aktuaalsemaks. 

Maastikuarhitekt on siis ideaalis nagu vabaagent, kes aitab linnakeskkonda kodustada, millelegi tähelepanu juhtida. Looduses pole tal midagi teha. 
Jah, mida vähem loodusse sekkuda, seda parem, see käib ka linnalooduse kohta, mis mõnikord pakub üllatusi. Näiteks mahaunustatud lehehunnikust sirguvaid punaseid moone. 

Moodsas käsitluses ongi kõik kohad sotsiaalsed konstruktsioonid ehk siis see, mis seal kunagi on juhtunud või mida keegi sinna sisse on pannud. Mismoodi seda kohta kas ühises või üksikus mentaalses ruumis tõlgendatakse – see teebki temast millegi. 

Ideaalne maastikuarhitekt võtab omaks selle, mis talle sobib, ja teeb seda, millega ta sisemiselt rahul on. 

Vastand on see, kui maastikku kasutatakse vaid alusena, mitte tegevuse osana. Kui maastik on pelgalt füüsiline toetuspunkt, krunt, millel ei lasta ümbritsevaga mingi nurga alt haakuda. Näiteks põllukülad, mis passivad õnnetult seal, kus nad ei peaks olema. Ei maa ega linn, ammugi mitte küla. 

Kuidas saaks valglinnainimesi aidata? 
Nad aitavad end ise: kes teeb aias peenart, kellele meeldib rõdul istuda. Tähtis on kohatunnetus ja see, kuidas inimesed endale kohta tekitavad. Ei ole ka näiteks tõsi, et Lasnamäe inimesed ei hooli oma ümbrusest. Need, kes seal püsivalt elavad, hoolivad väga. Ja kui kodu juures hakatakse midagi ehitama, tunnevad küll, et see on nendega seotud. 

Inimest ei saa aidata mujalt üle võetuga, see ei tööta meie kontekstis. Ei peagi. Igat asja tehakse ja tuleb teha põhjusega, miski peab selle tingima, miski kohalik. 

Mulle meeldib küsimus Donald Bisset’ lasteraamatust «Kõnelused tiigriga»: miks tee on käänuline? Ja vastus: ta ei ole käänuline seepärast, et norm ütleb kurvi raadiuse, vaid seepärast, et lehm magas ees ning tuli jälle käänak sisse teha ja siis oli puu ja siis istus mees ning sõi võileiba. Selle koha asjad on need, mis teevad selle uue asja, mis hakkab uut energiat tootma. 

Olete loomakaitse seltsi liige, kuidas suhtute tänaval üksipäini kõndivasse penisse? Ka tema elustab ju linnaruumi oma mittestandardsel moel. 
Koer võib tänaval lahtiselt kõndida küll, kui ta ei ole kurjaks läinud koer. Soovimatud koera- ja kassipojad on omaette küsimus – seal peab inimene sekkuma, ja parem on seda teha varem, kui hiljem. 

Suhtumisel koerasse või millessegi muusse polegi oluline, kas oled maastikuarhitekt või arhitekt või tisler või kuduja – olulisim on, et ei oleks kehv inimene. Ja see ongi kõige raskem ülesanne – leida üles sisemine jõud olla moraalne ja elada selliselt, et see teeks teistele võimalikult vähe kahju, et sinu eksistentsist tõuseks kordades rohkem tulu kui tüli. Selle nimel tuleb eluaeg pingutada. 


Karin Bachmann 
• Sündis 21. juulil 1976. aastal Tartus. 
• Aastal 1994 lõpetas Tartu Forseliuse gümnaasiumi ja astus põllumajandusülikooli (praegune maaülikool) maastikuarhitektuuri erialale, mille lõpetas bakalaureusekraadiga. 
• 2006–2008 Eesti Kunstiakadeemias magistrantuuris urbanistika erialal, magistritöö teemal «Koha vaimne reostus Raadi näitel». 
• Töötanud Tartu linnavalitsuses planeerijana, AS K&H maastikuarhitektina. 
• Praegu OÜ Kino maastikuarhitekt, töölaual Avinurme Riistapuupargi (sealse tulevase puidutöö ja elulaadi keskuse) projekt. 
• Eesti maastikuarhitektide liidu ja loomakaitse seltsi liige. 


Tsitaadid Karin Bachmanni märkmikust 
«Võib aga tulla päev, mil maastik tükeldatakse nõndanimetatud iluaedadeks, milles vaid vähesed saavad maitsta väljavalituse piiratud rõõme, mil tarade arv mitmekordistub, nagu ka inimlõksude ja muude masinate arv, mis on leiutatud selleks, et hoida inimesi avalikel maanteedel, ja mil jalutuskäiku üle Jumala maa tõlgendatakse sissetungina mõne härrasmehe krundile. Millegi nautimine väljavalitute kitsas ringis tähendab tavaliselt enda ilma jätmist ehtsast naudingust.» 
Henry David Thoreau, «Jalutuskäik» 

«Tõenäoliselt on linn juba lähimas tulevikus ilma nähtava minevikuta.» 
Margaret Atwood, «Süsteem» 

«Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade kõlkumine; laternaposti küljest vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja kuninganna lillevanikutest palistatud rongkäik; balustraadi kõrgus ja abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil räästarenn ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab; maanina tagant ootamatult väljailmunud sõjalaev ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke parandades jutustavad sajandat korda lugu sõjalaevast, mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud kuninganna vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha jäetud.» 
Italo Calvino, «Nähtamatud linnad» 

«Jalakäijaid peab armastama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäijad lõid maailma. Nemad ehitasid üles linnad, püstitasid mitmekordsed majad, seadsid sisse kanalisatsiooni ja veevärgi, sillutasid tänavad ja valgustasid need elektrilampidega. Nemad kandsid kogu maailma kultuuri, leiutasid trükikunsti, mõtlesid välja püssirohu, ehitasid jõgedele sillad, dešifreerisid egiptuse hieroglüüfid, võtsid kasutusele habemeajamise masina, kaotasid orjakaubanduse ja tegid kindlaks, et sojaubadest võib valmistada ükssada neliteist maitsvat ja toitvat rooga. 
Ja kui kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autosõitjad. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi väga ruttu ära. Vagusaid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama. Jalakäijate loodud tänavad läksid autosõitjate võimusesse. Sõiduteed tehti kaks korda laiemaks, kõnniteed jäid aga niisama kitsaks kui tubakapaki panderoll.» 
Ilf ja Petrov, «Kuldvasikas» 

«Mõtete valmimine võtab ka aega, ja mitte päevi, vaid aastaid.» 
Tõnu Õnnepalu, «Flandria päevik»

 

 

(kirjapilt muutmata)

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!