Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: Kas trumm saab jääda, kui lähevad pulgad?

Postitas: Sirle | Kuupäev: 28/05/2010

Allikas: Tartu Postimees, 26.05.2010

Karin Bachmann, OÜ Kino maastikuarhitekt

 

Tartu – see on kottis pükstega bioloogiatudeng, kes varahommikul üle Toome loivab, kitarr seljas ja jalgratas käekõrval, ütles mu sugulane pisut üleolevalt, enne kui ta Tartu Ülikooli õppima tuli ja hiljem siit enam kuidagi lahkuda ei tahtnud. 


Tartu Ülikooli on aegade jooksul tahetud rajada ja kolida küll Riiga, küll Jelgavasse, küll Pärnusse – viimasest päästis meid alanud Põhjasõda. Pärnusse kavandati juba kivimaju, parke ja bulvareid, kus üliõpilased ning professorid oleksid saanud lahedasti promeneerida. Porised tänavad pidid täidetama, varustatama rentslikividega ja sillutatama.

1800. aastal määras Paul I ülikooli asukohaks Jelgava, kuid aasta pärast ta tapeti ja tema poeg Aleksander I otsustas Tartu kasuks ning edaspidi hakkas mängu juhtima Johann Wilhelm Krause.

Ülikoolita Tartu

Kas me kujutame ette, et Tartu Ülikool oleks Pärnus? Meil poleks siis ei Toomemäge, kesklinna suursugusust ega Eesti Maaülikooli (mis sai alguse ajavahemikul 1945–1951 kolme ülikooli põllumajandusteaduskonna ühinemisest Eesti Põllumajanduse Akadeemiaks) ega ilmselt ka Balti Kaitsekolledžit ja kunstikoole.

Pärnul on vähemasti meri; Tartul on sääsemeister Emajõgi, aga tedagi nähakse seotuna ülikooli külge. Tartul poleks tudengite kevad- ja sügispäevi, Pirogovi platsi, Eesti Rahva Muuseumi, «Suudlevaid tudengeid», botaanikaaeda, Kuradi ja Ingli silda.

Püssirohukelder oleks, aga seal käiks see rahvas, kel päevatööst erksust üle jääb, piljardit ja potkitnoid mängimas. Keegi ei vestleks Vaikses Nurgakeses keset päeva metafüüsikast ega loeks luulet. Werner, Truffe, Crepp ja Zavood oleksid vaid võõrsõnad. Ei oleks kirjandusmaja ega Lutsu raamatukogu ega ilmselt mitte ka kaubamaja, sest kust ta need sambad oleks võtnud (ehk poleks olnud ka Jänese kaubahoovi?).  Sellist Tartut, nagu meie teda teame ja armastame, ülikoolita ei oleks.

Tükk aega on meeli ärevana hoidnud hiiliv protsess, mis ülikooli tasapisi Maarjamõisa väljale puksib ja kesklinna senisest olemisest tühjaks ähvardab kurnata. Kas hirmul on suured silmad või on seekord asi tõsine? Ja mida tähendaks see kodanikule, kui ülikooli kesklinna hooned tõepoolest kõik võõrandataks ja need leiaks kasutust mitte avalik-õiguslike, vaid ärihuvide teenistuses?

R. Bunschoten ja CHORA («Urban Flotsam») on defineerinud urbanistliku ikooni termini, mis on ajaloolise ja sümboolse tähendusega laiahaardeline maastikuline või linnaehituslik vorm. Tartu Ülikool on Tartu urbanistlik ikoon, mida nii linn haldusüksusena kui ka iga siinne elanik kasutab linna ja/või enda esitlemisel ning defineerimisel nii iseenesele kui külalisele.

Urbanistlik ikoon

Urbanistlik ikoon on ruumiline tööriist linna valitsemiseks (P. Lehtovuori, Maja 1-2008). Ikoon käitub selliselt, kuidas temaga käitutakse, ja toimib täpselt nii kaua, kui ta on omas loogilises struktuuris. Tähtis on ka ruumiline paiknemine – ülikooli tuntav kohalolek lisaks mentaalsele ka linna füüsilises ja sotsiaalses ruumis.

Uued, väiksemad ja tühisemad, kuid sellevõrra lihavamad ikoonid tükivad asemele ega ole välistatud, et varsti tuntakse Tartut pigem kaubamaja ja Tigutorni kui ülikooli järgi.

See, kuidas linlane end linnas tunneb, millised kohad käimiseks valib ja sündmustega täidab, sõltub avaliku ruumi kvaliteedist. Moodne väljend «jätkusuutlik avalik ruum» tähendab seda, et inimene tunneb end oma linnas hästi, ta on siia oodatud, ta saab külalisi võõrustada ja siin on turvaline.

Julgeolek ei tähenda ainult kuriteohirmu puudumist ja kuritegude väikest hulka, vaid ka seda, et saab olla kindel oma linnaruumi sisulisele muutumatusele – mitte niivõrd ehituslikule, kuivõrd põhimõttelisele. Et on kohad, mis on kõigile vabalt kasutada ja kus homme kehtivad samad õigused ja kohustused mis eile.

Mis võib juhtuda, kui praegune väljahiilimine astub järgmise, suurema sammu ja kolib lisaks reaalteadustele ka humanitaarid Maarjamõisa väljale? Tartu kesklinna avaliku ruumi kvaliteet, mis on viimastel aastatel tohutult paranenud, halveneb järsult. Sest siin ei ole enam neid inimesi, kes teevad Tartust Tartu. Sedasama kottpükstega bioloogi, piibuga professorit ja eesti keele filoloogiatüdrukuid pole ka. Nad on põllul.

Tartu kesklinn on ülikooli nägu ja igasugune operatsioon moonutab seda nägu kuni tundmatuseni, tahame või ei. Inimesed teevad sellest ruumist ruumi, loovad koha, ehitavad iseenestega linnaluustiku ja kui luuüdi mujale juhtida, väändub luu paratamatult kõveraks.

Tõenäoliselt on mingis perspektiivis tulus ehitada uusi maju, sest vanasse ei mahu nüüdisnõuded, ja kindlasti on seda soodsam teha põllul, kus majade välisilmest suurt ei küsita ja muinsuskaitse tingimusi ei sea.
Kindlasti on see odavam ja ma ei tea – võib-olla on see kõik arengu osa ning paratamatu. Kuid miskipärast on halb maitse suus, et paarikümne aastaga suudavad omad mehed aastasadadega kujunenud linnale karuteene teha. Muutub Tartu linnaelu kvaliteet, mis omakorda avaldab mõju nii turismile kui sisekliimale.

Uus kesklinn?

Ülikooli avalik ruum on praegu avalik kõige õigemas mõttes ja ülikool hoolitseb oma platside-väljakute eest hästi. Sest ta peabki olema eeskuju. Hoone ärihuvidega valdaja ei ole kohustatud, ka mitte moraalselt, andma oma ruumi linlasele niisama, kui on võimalik see teenima panna.

Võib ju mõelda, et küll linnavalitsus seab tingimused ja ka ülikooli lahkudes saab Lossi tänavalt käiku mööda Jakobi tänavale liikuda või peahoone ees jalgu kõlgutada... Tõkkepuud ja eravalduse sildid tekivad kiiremini, kui keegi oskab arvata, ja tegelikult on see ju korrektne, sest keegi ei keela oma omandit kaitsta ja piirata.

Hiljutisel Tartus peetud linnafoorumil, kus arhitektid, linnaisad ning ülikooli esindajad arutlesid Tartu linna ja ülikooli ruumisuhete üle, oli progressi pooldajate suust kuulda ka mõtet, et Maarjamõisa väljale tekib kindlasti samasugune kesklinnaline olemine nagu kesklinnas praegu. Et küllap sealne inimkooslus hakkab kriitilise massi saabudes samasuguseid linnaelu kvaliteete tootma. Seal, suurte parklate vahel, struktuuritutes krundiülejääkides, tuulekoridorides?

Kui kuulsa leitnant Šmidti valelapselapsed töö- ehk kelmuspiirkondi (Ilfi ja Petrovi «Kuldvasikas») jagasid, olid kõige ebapopulaarsemad Moskva, Leningrad ja Harkov – ülikoolilinnad. Küllap seepärast, et neis elavad inimesed olid ka petiste meelest piisavalt haritud teadmaks, et polnud olemas mingit säärast leitnanti või kui oligi, rahu tema põrmule.

Teistes linnades seevastu elati «kultuurselt» ja kardeti kangelasi maha magada ning eneseharimise asemel maksti kõigile väljailmunud lastele kiiresti valuraha.
Kas me tahame Tartusse leitnant Šmidti või hoopis professor Lotmani lapsi – selles on küsimus.
 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Üks kommentaar:

07/08/15 - armiir kirjutab:
Hi all .. See on teile teatada, et enamik raha laenuandjad on sulid enamuse. Ma ütlen teile, sest ma olen elanud seda. Nad on mind petnud mitu korda. Ma tõesti arvasin, et enam ei räägi vale laenuandjad enne kui ma teed ristusid proua CINZIA Milani. Ta andis mulle mu raha laenu 63000 eurot vähem kui semaine.Une summa ma võlgnen tagastati 5 aastat määr 2,5%. Tänu temale oli mul võimalus laiendada oma väikest äri ja ma olen tänulik talle selle eest étrenellement. Nii et kindlasti kirjutada talle alltoodud aadressil, kui teil on vaja raha laenu. Võin kinnitada, et seal on ikka päris laenuandjad, kes soovivad aidata. Julgelt võtke teda. See on väga mõistmist. E-post: cinziamilani62@gmail.com Aitäh