Uudised ja artiklid

Karin Bachmann: Tee ei seisa kunagi ehk Maanteemuuseumi väliekspositsioon 'Teeaeg'

Postitas: Sirle | Kuupäev: 02/09/2010

Allikas: MAJA, 2-2010

Tee tähendab liikumist, kulgu. Ilma vajaduseta kuskile minna teda polekski, kuivõrd teed tekivad sihtkohtade vahele. Teed tee pärast harilikult ei tehta. Liikumine on osa vabadusest, ehkki tee iseenesest surub selle vabaduse endas käimiseks. Kuid siiski, prii minek. Seepärast oli mõte puuri pandud ja muuseumisse tarretatud teetükkidest üsna võõras. Et kas tõesti samasugused kurvad silmad ja katkenud lennud nagu loomaaias või zooloogia muuseumis. Kuid seekord on kõik, nagu kodulehel lubatud – muuseum on „koht, kus tee elab“.

 
Teekäijal on ütesa tiid
 
Ekspositsiooni ruumiline ülesehitus ei näi taotlevat sulandumist ega peitumist ega ka erilist kohaspetsiifikat – „Teeaeg“ on (aasapõllumetsa)maastikku tugevasti ja kandiliselt sisse lõigatud. Kuna tavaliselt on tee pigem viitaja kui viidatav, tundubki selline lahendus hästi sobivat. Kui on ette võetud julgustükk ja püütud püüdmatut püüda, siis oleks tagasi- ning alalhoidlik sobitamine üsna pentsik – kui juba, siis juba. Kogu näituse ruumis liikudes haakuvad silma iseloomulikud ümarkandid, kärjed ja ringid, mis korduvad mustritena igas skaalas (tualeti seinad-põrandad, puitastmed, teekatted, põõsapeenar jne). Muudes kontekstides teinekord korrapärasuse tõttu banaalseltki mõjuv puitpakkudest kate on siin täiesti omal kohal ja laotud suurustes varieeruvana, nii et vaatlejal ei lähe silme eest kirjuks, vaid aitab samas rütmis kaasa võnkuda.
 
Külap tee teed juhatab
 
„Teeaeg“ koosneb lisaks harilikele, kergelt manustatavatele lõbustustele (postitõllasõit, meisterdamine, masinate uurimine) mitmetest n.-ö. ajalooliste teeruumide 1:1 mudelitest, mis külastajale kunagisi tee-ehitisviise ja neil liikumise tunnet tutvustavad. Selles mõttes on Maanteemuuseum sarnane kõikide kaasaegset muuseumidega, kus inimeste tähelepanu pikemaks köitmiseks ei piisa tekstist ega enam ka mitte helidest – kogu keha ja kõik meeled peavad tegevust saama. Ja eriti hea, kui kuskilt tilgutataks soontesse adrenaliini, aga samas mitte ka liiga palju. Et saaks ikka lapsed kaasa võtta. Niisiis, teeruumid. Sootee, pinnastee, kruusatee, munakivitee, mustkate järgnevad üksteisele käänakute ja loogetega, andes liikujale märku järgmisesse ajajärku saabumisest. Teesüvendis liikumisele mängivad kaasa seinad, mille pindu katavad Eestis seni esmakordselt kasutatud graafilised betoonpildid. Pildid tunduvad haprad ja kohekohe pudenevad ning tekitavad seetõttu mulje omapärastest udustest peitepiltidest, mida peab mitu korda ja sügavuti vaatama, et tegelikku kätte saada.
 
Hobone veab koorma, tee kaks
 
Teeruumide kogemise vahepeal jutustavad seinad lugusid ja teekäija saab pukil puhates neid kuulata. Enne teedele minekut tuleb läbida erinevate teeviitade salu, kus iga viit erinevast ajast ja kohast. Seintelt saab lugeda huvitavaid tarkusi – näiteks mille järgi sai nime penikoorem? On kaks versiooni; toredama kohaselt oli penikoorem nii pikk sellepärast, et just nii kauge maa takka oli kuulda koera haukumist. Sealsamas on ka ajutiste näituste koht, kus praegu üleval Ingrid Ruudi koostatud kohaspetsiifilist arhitektuuri tutvustav väljapanek. Loodetavasti saabki näitusepinnast laia teemadevalikuga galerii – kõigi asjade juurde viib mingi tee ja miks mitte siis teekäijatele erinevaid teemasid teele kaasa anda.
 
Teemees nääb monda
 
„Teeaja“ üks osa on piknikukoht, mis liitunud mänguväljaku ja tualettidega (mis on mustad kui Mutionu koobas ja päikesepaistest tulnule aktiivseks silmaharjutuseks). Ka pakub koht võimalust laulmiseks, loenguteks ja muudeks etteasteteks, sest üksteise suhtes nihutatud mahtudega trepjas struktuur loob lugematuid võimalusi kõiksugusteks tegevusteks. Kuna kogu liikumine toimub süvendis, ongi põllud enamasti pilgu tasapinnas ja hoolimata peaaegu et maa all olekust ei kipu kitsas ruum ahistama. Vastupidi, muuseumis on õhku ja päikest ja soojust; sellises struktuuris, kus moodustuvad pesad, on hõlpsam kõigil sihtgruppidel oma asemed leida ja rahule jääda.
 
Muuseumidega on üsna sageli see lugu, et eriti vähematel vendadel hakkab neis igav. Liiga palju juttu seina pealt lugeda ja liiga kõrgel ka ning täiskasvanud käivad ringi pühalike nägude, enamasti peab olema vait ja kompvekid pole lubatud. Aga siin on hoopis teisiti. Ekspositsiooni alguses on Vigurvända rada, kus erinevaid sõidustiile proovida, slaalomit keerutada ja igatepidi osav olla. Sealt edasi algab liikluslinnak, mis ka täiskasvanul silma kilama paneb. Tõelised väiksed tänavad, lapsemõõdus murukatustega majamahud (plastikule trükitud fotod), mis üldisest tasapinnast välja lõigatud tänavate jäänukitena kõrvalpõldudega samal kõrgusel nauditava terviku moodustavad; ristmikud, foorid. Nagu päris. Ja kogu selle ime sees liikumiseks elektri- ja pedaalidega autod, tõukekad, mitmesuguse rattaarvuga jalgrattad. Tõsi, vahepeal on lastel raske löögile pääseda, sest särasilmsed habemikud tiirlevad tänavatel, ruuduline särk loperdamas ja piip suunurgas.
 
Jumal elab detailides
 
Muuseumis ringi jalutades on pinke esmapilgul raske eristada, sest nad näivad õhus rippuvate marjakobarate moodi ning jätavad hapra mulje. Kuid tegu on heledatest ümarpalgi juppidest istmetega, mis lohaka elegantsiga kokku traageldatud ning igale istmikule täpset tuge pakuvad. Loomulikult on needki osa igas skaalas korduvast mustrist, mistõttu silm neid alguses muu struktuuri osaks peab. Sama ootamatud on ka sildid ja viidad, mis koomiksimulli meenutavatena maa seest kerkivad.
 
 
...edasi saab lugeda trükiversioonist MAJA 2-2010, pilte saab vaadata siit.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Kirjuta siia esimene kommentaar!