Uudised ja artiklid

Maastikuarhitektuuri kuust Rohelises väravas 11.04

Postitas: Sirle | Kuupäev: 18/04/2009

Allikas: Ajaleht Roheline Värav 11.04.2009

 

Maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg ja Rohelise Värava peatoimetaja Juhani Püttsepp räägivad maastikust meie ümber.

 

Merle Karro-Kalberg:

Mina, maastikuarhitektina, vastan küsimusele, kas maastikuarhitektuur on olemas, täiesti üheseltmõistetevalt: “Loomulikult on maastikuarhitektuur olemas!” Kahtlemata süvendab loodus ise jõesänge ja kergitab mägesid – kujundab maastikku. Liitsõna maastikuarhitektuur viitab aga sekkumisele, kus sõna esimene pool tähistab looduse loomulikke protsesse ja sõna teine pool sekkumist. Kui ei oleks inimesi, ei oleks maastikuarhitektuuri, nii nagu ei oleks ka paljusid muid erialasid.

 

21. sajandil ei ole enam ühtegi kohta, mis ei oleks inimese poolt mõjutatud. Ka kaitse alla võetud maastike üle otsustab ju inimene – otsustab neid mitte puutuda. Maastikuarhitekti ülesanne on aru saada, millal on vaja sekkuda, millal mitte. Maastikuarhitektuur õmbleb kokku ehitatud ja ehitamata maailmad nii oskuslikult, et ühtegi pistet näha ei ole, luues sel viisil tervikliku sidekoe.

 

Maastikuarhitektuuri peaks tegelikult ümber nimetama välieluruumi kujundamiseks, sest lisaks tasakaalule loob maastikuarhitekt kohti – väliruume - mis on meie igapäevase kultuurikeskkonna oluline osa ning mõjutab meie arusaamist ja suhtumist maailma. Kui toaväline õueruum on paindlik ja suhtub inimesse, looma, lindu, majja, puusse eetiliselt, heatahtlikult ning paindlikult, siis nii suhtuvad ka nemad väliruumi.

 

Aprill on maastikuarhitektuuri kuu. Selle kuu jooksul korraldavad Eesti maastikuarhitektid mitmeid välieluruumiga seotud üritusi, mille eesmärk on panna meid mõtlema kodust väljaspool koduseinu. Mitte kodust keset linna vaid linnast keset kodu. Selleaastase maastikuarhitektuuri kuu läbivaks temaks on linnaruumi kodustamine, mis ei tähenda selle taltsaks muutmist ja puuri pistmist. Kodu all ei ole mõeldud ka valget kassi diivanil nurrumas või nipsasjakesi kaminasimsil. Kodu on koht, kus Sa saad ennast tunda täiesti vabalt, Sul on selle kohaga omad mälestused, Sa oled selle kujundamises kaasa löönud ja Sa hoolid sellest kohast, Sa ei pea muretsema pesemata nõude pärast, ent ometi arvestad Sa teiste pereliikmetega ja jagad oma isiklikku ruumi nendega. Aprillikuu jooksul toimuvate loengute, filmiõhtute, näituste ja linnaruumis toimuvate aktsioonidega püüamegi välieluruumi mõiste ja olemuse arusaadavamaks muuta.

 

Aprilli viimasel päeval ilmub ka Eesti esimene välieluruumi ajakiri ÕU, mis käsitlebki teemasid: kas maastikuarhitektuur on olemas või ei ole, kes on maastikuarhitekt ja mida välieluruum üldse tähendab ning kuidas sellesse nii suhtuda, et kõigil hea oleks. Ajakiri ÕU on Eesti Maastikuarhitektide Liidu poolt välja antav häälekandja, mis õpetab hoolima ja suhestuma keskkonnaga. Mitte ainult looduskeskkonnaga, sest need teadmised on meie alateadvusesse pikkade aastate jooksul talletunud, vaid ka linnkeskkonnaga, sest neid teadmisi peame alles koguma.

 

Vaata maastikuarhitektuuri kuu ja maastikuarhitektuuri kohta täpsemalt: http://www.maastikuarhitekt.ee

 

Juhani Püttsepp:

Nägin pressiteadet ja pilti linnalombis ujuvatest paberlaevukestest, ning sain teada just seda, mida ütleb käesoleva loo pealkiri.

 

Milleks teda üldse meile vaja on? Maastikuarhitektuuri.
Või – kas ta üldse olemas on? Maastikuarhitektuur.

 

Maa saab endaga ise hakkama, meie inimesed peame hoolikad olema, et me sel maakeral elades lollusi ei teeks. See käib kõige, ka arhitektuuri ja paberlaevukeste ujutamise kohta.

 

Eesti maaülikoolis on ta küll täiesti reaalne, erialana - maastikuarhitektuur. Ja aastaid ühe kõige populaarsema erialana. Ning mitte lihtsalt populaarne. Kui soovid maaülikoolist tarkpead leida, leiad ta tõenäoliselt kõige kergemini just maastikuarhitektuuri tudengite hulgast. Selge, kui juba kõva konkurents, siis peavadki targad koos olema.

 

Need, kes tunglesid samuti populaarset kinnisvaraarendust õppima, on mõneti tühja rabanud, sest nende eriala areng on tardunud.
Järsku on suuresti mull ka maastikuarhitektuuriõpe? Keegi ei anna niisama luba ega buldooserit, et Lasnamäe või Annelinna kivikõrbe koomale lükata, või raha, et üheksakordseid majakoletisi lillevanikutesse uputada – mis võiksid olla maastikuarhitektuurilised kangelasteod.

 

Sattusin juures olema, kui maaülikooli maastikuarhitektuuri lektor Anna-Liisa Unt andis ülesande rühmale gümnaasiumiõpilastele. Ta palus õpilastel kujutleda end mõnda linnaruumi ossa ning kirjeldada, kuidas loodus inimese ehitatut endale tagasi võidab.

 

Ajasin kohe kõrvad kikki, sest see tundus huvitav. Kohe kujutlesingi sammaldunud kõnniteekive, katustel kasvavaid puid, tänavavalgustuslampi pesa teinud hakki.

 

Need on elulised asjad, millega linnaehitaja peab arvestama.
Korraga sain ma pisut maastikuarhitektuurist aru, ja arvasin taipavat ka seda, mis seos on maastikuarhitektuuril ja paberlaevukestel. Viimased viitavad sellele, et linnas võivad tekkida lombid, mis on täiesti planeerimatud, looduslikud asjad.
Või oskavad neid kavandada ja ette näha vaid maastikuarhitektid?
Soovitaksin lugeda Anna-Liisa Unti ja Karin Bachmanni intervjuud Tartu Postimehes („Maastikuarhitektid kodustavad linna“).

 

Võib ju väga hästi olla, et rõõmsaks tujuks piisab ühest üheksakordse maja ees kasvavast lillest – kui teda märgata, kui osata teda märgata.
Piisab ka varblasesädinast kaubamaja kõrval, kui osata seda kuulata.
Oletan, et maastikuarhitektid püüavad ehitada märkamise sildu meie ja linnavarblase vahele, ning see tundub õilis ülesanne.

 

Viited

Email again:

Kommenteeri!

Nimi
E-mail
Kommenteeri

Üks kommentaar:

19/04/14 - Agne tamm kirjutab:
Eestis on ilu säilinud vaid maal talude juures ja mõisaparkides! Linnas ilu pole ja värsket õhku, sest haljasalade hooldus on kehv: kidurad murud ja taimed! Kui ka mõtte hea on!