Maastikuarhitektuur

Tutvustus

Mis on maastikuarhitektuur?

Maastikuarhitektuur on distsipliin, mis ühendab looduse ja kunsti, leiavad paljud. Selline on maastikuarhitektuuri kuvand. Noored, kes maastikuarhitektuuri õppima asuvad arvavad just nii, et nad hakkavad maastikuga kunsti tegema. Tegelikkuses on see muidugi ainult väike killuke maastikuarhitekti töömaast.

Foto: burst.shopify
Loomulikult tuleb tunda nii loodusprotsesse kui klassikalise kompositsiooni võtteid, kuid kõige olulisemaks, on siiski inimene, see kellele, maastikku luuakse. Seega, tuleb tõdeda,
et maastikuarhitektuur on küllaltki inimkeskne ehk antropotsentristlik lähenemine maastikule. Mõiste „maastikuarhitektuur“ võeti kasutusele 19. sajandi Inglismaal, et kirjeldada maastikumaalidel arhitektuuri ja maastiku suhet. Seejärel astus kunstniku ettekujutatud maastik maalilt välja ning seda hakati Euroopalosside ümber kujundama juba sedasama maastikumaali aluseks võttes. Tänapäeval on maastikuarhitektuur siiski palju laiem, kui aedade ja parkide kujundamine. Maastikuarhitekti tööpõld asub enamasti linnas.

See pole enam pelgalt kujundamine vaid, probleemide nägemine ja kitsaskohtadele lahenduste leidmine. Maastikuarhitektuuri keskmes on soov midagi muuta. Muuta tänav inimsõbralikumaks aja veetmise kohaks. Muuta park enam kasutatavamaks. Muuta linn rohelisemaks. Muuta haljasalad liigirikkamateks, elukohtadeks ka
 teistele liikidele. Muuta linn või linnaline asula kestlikumaks, vähendada selle ökoloogilist jalajälge. Muutmine võib tähendada ka olemasolevate väärtuste märkamist ja nende säilitamise eest seismist. Kõige selle juures ei tohi unustada, et muudetud keskkond peab olema ka esteetiliselt ja eetiliselt esmaklassiline.

Foto: burst.shopify
Fotod: burst.shopify

Võib öelda, et me ei tegelegi enam niivõrd maastiku kui ehitatud keskkonnaga. Läbimõeldud ja hea maastikuarhitektuuriga saab muuta linnakeskkonda paremaks elamise paigaks, ehk lausa selliseks, kust polegi tarvis iganädalaselt maale pageda. Maastikuarhitektuur hõlmab kogu seda ruumi, mis jääb majade vahele. On tabavalt täheldatud, et kõigepealt muudab inimene keskkonda ja siis muudab keskkond juba inimest. See tähendab, et see, mis meid ümbritseb, mõjutab meie meeleolu, suhtlust, argipäevast toimetulekut. Teadvustame me siis seda või mitte. Meeldivas keskkonnas on ka inimesed meeldivamad, rahulolevamad ja altimad omavahel suhtlema. Monotoonne ja ühetaoline keskkond pigem vähendab rahulolu. Väliruumis veedame me aega iga päev. Enne tööle, kooli, kinno või teatrisse minekut peame ikka õue minema. Seega on mõistlik, kui õu – ehitatud keskkond – on mõnus, vaheldusrikas olemise, mitte ainult läbikiirustamise paik.

Fotod: burst.shopify

Läbimõeldud maastikuarhitektuuri lahendus aitab luua argist ruumi, mis on sujuv taust igapäevategevustele, võimaldab liikuda meeleolukalt ja tähendusrikkalt ühest punktist teise. Läbimõeldud maastikuarhitektuuri lahendus aitab luua isiklikku ruumi, kodu laiendust õue. See ei tähenda vaid taraga piiritletud eraaeda. Isiklik õueruum võib asuda ka kortermaja hoovis, kodupargis või linnaaias. Läbimõeldud maastikuarhitektuuri lahendus aitab luua tähendusrikast avalikku ruumi. See toob inimesed kokku, annab võimaluse kohtuda ka nendega, keda sotsiaalmeedias ei trehva. Kõigile võrdselt kättesaadav ja kasutatav avalik ruum vähendab sotsiaalset kihistumist. Lisaks kõigele eelnevale on maastikuarhitektuur ka suhtekorraldus ja kommunikatsioonijuhtimine. Heas maastikuarhitektuuri projektis on arvesse võetud pikaajalisi kliimaprognoose, paiga geoloogilist aluspinda, ajalugu, kultuurilisi ja semiootilisi tähendusi, taimestikku, loomastikku, veerežiimi, ühiskondlikke norme ja tulevikutrende. Seda kõike tuleb selgitada ja kooskõlastada: kasutajate, piirkonna elanike, kohalike omavalitsuse ametnike ja teiste spetsialistidega.

Ülaltoodud aspekte tuleb küll jälgida, kuid maastikuarhitektuuri tuleb teha tunde ja hea maitsega.
Maastikuarhitektuur on kunst.
Teksti autor: Merle Karro-Kalberg 2018


IFLA Maastikuarhitekti harta 2012

Maailm seisab silmitsi keeruliste väljakutsetega, mis seisnevad arengu võimaldamises, hoides samas ära liigagi tavapäraseks muutunud inimasustuse ning piirkondlike maastike ökoloogilist, sotsiaalset ja funktsionaalset allakäiku. Maastike kujundamise ja planeerimise pikk ajalugu ning selle tänane praktika on seotud ühiskonna aktuaalsete probleemidega nagu kliimamuutused, kogukondlik elukvaliteet ja ressursside jätkusuutlik kasutus. Maastikuarhitektidena tunneme me muret maastike arendamine, hooldamise ja kaitse pärast ning usume, et jätkusuutlik areng ja inimeste heaolu tagamine on meie töö põhieesmärk. Seetõttu on äärmiselt vajalik, et akadeemiline haridus ja läbiviidud teadusuuringud oleksid aluseks teadmiste ja oskuste omandamisel, et luua sobivaimaid lahendusi nii tänapäeval kui ka tulevikus.

Maastikuarhitektuuri erialal praktiseerimiseks vajalik haridus peab lähtuma ühiskonna mitmekülgsetest vajadustest:
  • Parandama kõigi inimeste elukvaliteeti.
  • Väärtustama ja kaitsma kultuurilist ja looduslikku mitmekesisust.
  • Mõistma välisruumi ja avalikele alade sotsiaalset ja kultuurilist lisaväärtust.
  • Edendama sotsiaalset jätkusuutlikkust, kultuurilisi ja esteetilisi vajadusi ning pidama silmas
    inimeste füüsilisi vajadusi.
  • Maakasutuse planeerimises, projekteerimises ja maastike regenereerimises kasutama ökoloogiliselt jätkusuutlikku lähenemist, ühendades keskkonna väljaehitamisel oskuslikult maa-, vee- ja atmosfäärinähtused.
  • Tähtsaks pidama maastiku rolli sotsiaalsete ja kultuuriliste kogemuste vahetamisel ja teha see kõigile kättesaadavaks.
  • Uute lahenduste väljatöötamisel tagama nende kättesaadavuse võrdselt kõikidele sotsiaalsetele gruppidele, arvestades nende majanduslikke võimalusi. IFLA maastikuarhitektuuri harta 2012

“We now know that first, we form the cities, 

but then the cities form us.” 

Meet the 81-year-old Danish architect Jan Gehl, who for more than fifty years has focused on improving the quality of urban life by helping people “re-conquer the city.”